Harjumaa aasta õppija Silja Trisberg (49) on üks neist vähestest, kes on suutnud missioonitundega tervikuks ühendada tegutsemise muusika valdkonnas ning enda jaoks täiesti uue massööriameti, mille abil muusikaalaseidki tegemisi toetada. Kui Silja 1989. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogina lõpetas, oskas ta vaevalt arvata, et tuleb aeg, mil teda Kreekamaal sootuks teistsugust tööd tegemas näeb. Pole ju saladus, kultuuritöötajad ei kuulu just kõrgesti tasustatud ameti esindajate hulka. Uus ja olgu mainitud, et samuti südamelähedane amet, ei ole aga Siljat sugugi muusikast ja kultuurist kaugele viinud – hoopis vastupidi. See annab võimaluse koduvallas Jõelähtmes pärimuskultuuri õhtuid läbi viia, korraldada laulupeotule tulemist ning leida võimalusi kultuuritöötajate, sealhulgas ka laulupeodirigentide, tervise parandamiseks. Kõiki neid tegemisi saadab pidev enesetäiendamine mõlemas valdkonnas.

Miks Te õpite?
Minu jaoks on õppimine iga eluhetke loomulik osa, selle kaudu ma teadvustan, et elan. Õppimine on vajalik, et mõista ja kogeda maailma ning avastada selle tervikus iseennast. Õppimine tähendab avatust. Mida rohkem on erinevaid teadmisi, seda rohkem on võimalik  asju omavahel sünteesida ja luua midagi uut. Õppimine on praktiline tegevus, mis vajab rakendamist, sest ilma väljundita tedmised ja oskused tekitavad rahutust. Tarkus on  tarvitamiseks.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Õppimine on mulle andnud kvaliteetselt kasutatud aja, uue ja avarama ruumi, milles igapäevaselt elada. Olen õppinud nägema pisiasjade kaudu esmapilgul nähtamatut, kuulma vaikuses mõtet, läbi puudutuse tajuma inimest. Õpiprotsess on õpetanud argipäevas toimima säästlikult ja keskenduma ainult olulisemale. Näen enda ümber väga toredaid ja abivalmis inimesi – oma alale pühendunud meistreid. Olen väga tänulik.