Saaremaa aasta õppija Kalle Kahju (47) jaoks oli õppimaminek eluline vajadus, muidu poleks saanud südamelähedases tõrjuja-päästja ametis lihtsalt jätkata. Keskharidus tuli maksku mis maksab omandada. Kalle sai sellega hakkama ja lisaks sai õppimisest ka meeldiv tegevus – nii meeldiv, et jagus tarmu ja positiivsust nii nooremaid kui vanemaid kaasõppureid toetada, kui raskused õpihimu vähendama kippusid. Täiskasvanud õppija nädala lugude rääkimise tunnis julgustas Kalle kuulajaid poolelijäänud haridusteed jätkama. Tema ise lõpetas Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi parimate seas.

Miks te õpite?
Aus vastus on, et selleks oli ikka väljastpoolt tõuget vaja. Kahtlen, kas oleksin selle teekonna päris omal käel ette võtnud... Töö meeldib, ei tahtnud niisama lihtsalt alla anda ja loobuda. Pere toetus aitas kõvasti. Nüüd on õppida tahtmise pisik sees, lisaks teadmine, et õpin iseendale, mitte vanematele või õpetajatele nagu varemalt. Kindlasti lähen edasi õppima, lähitulevikuplaanides on päästekool, aga vaevalt, et see viimaseks jääb.

Milliseid muutusi õppimine teie ellu on toonud?
Paljugi on muutunud ja sellest saab aru siis, kui raskused on seljataga. Eneseteadvus on kõvasti pead tõstnud, tunnen end parema ja täisväärtuslikuma inimesena. Täiskasvanute gümnaasiume pole põhjust alavääristada, seal ollakse küll mõistvad, kuid järeleandmisi nõudmistes ei tehta. Sain sealt palju sõpru, kellest on nüüdseks saanud peresõbrad. Nooremate hulgas olemine paneb ka ennast noorena tundma. Usun, et kooliaastatega koos lisandus hea mitu noorusaastat!