Hiiumaa aasta õppija Tiia Palmiste (44) iseloomustamiseks kasutavad kolleegid sõnu põhjalik ja sihikindel. Sellele võiks lisada veel julge ja otsustav, sest kuidas muudmoodi kirjeldada inimest, kes jätab sinnapaika tulusa töö majandusmaailmas, et jälgida oma südame häält ja hakata viie lapse kõrvalt õppima Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Nii muutuski Tiia elu 2012. aastal, kui täitus suur unistus ja Kärdla Ühisgümnaasium sai endale uue õpetaja, kes teeb oma tööd suure põhjalikkuse ja südamlikkusega. Täpselt samamoodi, läbimõeldult ja ilusasti, räägib Tiia ka oma õppimisest.

Miks te õpite?
Õppimine on minu jaoks võimalus, vajadus ja kogemus. Laste kasvamist vaadates mõistsin, et tuleb ka ise end arendada. Nüüd leian, et elame kuni õpime. Uued teadmised on hädavajalikud, sest igapäevaelu muutub pidevalt. Lapsed on koolis ju nii targad! Õppimine on olnud mulle suur energiaallikas, aga tähendanud ka paljust loobumist. Oma lapsed on olnud suureks motivaatoriks, olen tahtnud suuta neid mõista ja toetada.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Muutunud on palju. Tänu sellele on mul ju uus amet! Loomulikult on kasvanud silmaring ja teadmised, aga märkan muutusi ka oma keelekasutuses ja diktsioonis. Lugemus on palju avardanud mõttemaailma. Olen õppinud oma aega ratsionaalselt planeerima ning tegema järeleandmisi, kui õppimise, töö- ja pereelus vastuolusid ette tuli. Pere toetus on olnud hindamatu. Kui õppima hakkasin mõtlesin läbi, et nemad kannatama ei peaks – nendega algab ja lõpeb kõik minu elus. Õpingud tõid uue suhtlusringkonna, mis omakorda on tööalaselt rikastanud.