Kooliharidus ei pea viima tingimata kõrgele ja kaugele, oma töös saab ka sügavamale minna

 

Ingrid SaviRaplamaa aasta õppija/ aasta õppija 2008

Raplamaa Aasta Õppija Ingrid Savi  (44) õpingud algasid juba sellega, kui ta kolis maale – linnatüdrukuna ei tundnud ta ei taimi ega loomi, lehma õppis lüpsma raamat põlvedel. Paariaastaste vahedega sündis viis tütart, samal ajal tehti algust talupidamisega. „Talu on ettevõte, kus on ainult üks peremees ja nii suur sissetulek meil puudus, et oleks saanud mind palgaliseks võtta”, räägib Ingrid miks ta tööd hakkas otsima. Vallas parasjagu töökätest puudus ei olnud, küll aga pakuti võimalust minna Pedagoogilisse Seminari hooldustööd õppima. Kuid ka kooli lõpetamine töökohta ei toonud ning oma õpinguid jätkas Ingrid Tööturuameti kaudu.

Siis vabanes aga Kaiu hoold-ekodus ööhooldaja koht. „Algul hirmutas küll, et pooled ööd kodust ära, kuid sellega harjusin ruttu”, ütleb Ingrid, kes asus hooldekodus tööle 2002. aasta jaanuaris. Mõne aja pärast jätkusid õpingud Tallinna Ülikoolis. Ingridi sõnul ei olnud seekord enam tegemist pelgalt koolitusega, vaid tõsise kooliga kõigi oma kontrolltööde, referaatide ja eksamitega. „Seal tekkis selline kindlustunne, et saan elus kõigega hakkama”, kinnitab Ingrid.

Raplamaa aasta õppijaks tunnistatud naine tahtis pärast pedagoogilisi õpinguid oma töös veel praktilisi oskusi omandada ning Tallinna Tervishoiu Kõrgkool oli selleks just õige paik. „Töö kõrvalt õppimine on küll väga pingeline: nädal koolis ja kolm nädalat kodus õppimist, lisaks praktikad. Hommikul kooli ja ööseks jälle tööle tagasi”, kirjeldab Ingrid oma praegust elukorraldust.

Küsimusele, kuhu ta oma õppimisega välja tahab jõuda, ei oskagi Ingrid päris täpselt vastata. Ta teab, et talle meeldib töötada inimestega, ta tahab olla kasulik ning tunda rõõmu igast hetkest. „Astun kindlalt oma rada ja saan hakkama iga muutusega, mida elu mulle pakub”, on Ingrid veendunud.