HELVE HUTTUNEN, Järvamaa aasta õppija 2007
Järvamaa Muuseum, teadur-pedagoog

Olen sündinud ja kasvanud tänasest päevast tunduvalt erinevas ühiskonnas, nagu meist paljud.

Juba lapsest peale õpetati mulle, et esmalt käid lasteaias, siis koolis, siis õpid ametit, siis lähed tööle, abiellud ja tood ilmale lapsed. Siis jääd pensionile ja ongi kogu muusika.

Psühholoogid nimetavad seda elukaareks. See oli meile tolleaegsete arusaamade järgi sisendatud elurada ja tähendas, et õpitakse ainult nooruses ja see on kohustuslik osa elu alguses. Aga hiljem? Ei mingeid enese-täiendamisi, kursuseid ega muud sarnast. Olid kuskil tööl ja sellest piisas. Milleks veel midagi õppida!? Eriti midagi uut. Töökoha-vahetusi vaadati päris suure halvakspanuga ja au sees olid need, kes „sündisid ja surid” ühel kohal. Neid, kes elupraktika mõttes töökohti vahetasid, kandsid looderdajate ja ringiluusijate nimetust. Nad polnud usaldus-väärsed.

Ausalt öeldes ajas selline elu mulle hirmu nahka. See tundus nagu vangla, kus on kindlad müürid, söögikorrad ja jalutuskäigud. Olen alati igatsenud näha maailma laiemalt, seda mõista ja tundma õppida.

Ja nii ma hakkasingi esmalt iseseisvalt õppima kõike, mis vähegi huvitas ja minu maailmapilti avardas. Tegin seda kättesaadavaid raamatuid lugedes.

Enim pakkus mulle huvi inimene, eriti kuna iseenda tundmine on praktiliselt kõige alus. Lugesin psühholoogiat ja üldse inimest käsitlevaid väljaandeid. Ega ma ainult lugenud, hakkasin kõike ka praktiseerima. Ennekõike muidugi enda peal. Nii, kui märkasin oma elus probleemi, asusin seda teemat uurima ning saadud teadmisi rakendama. Kogutud tarkused kulusid alati marjaks ära sellel alal, millega parasjagu tegelesin. Ja tegelema olen elu keerdkäikude tõttu pidanud päris paljude asjadega. Võin julgelt väita, et elu ise tuli mulle appi ning pani mu olukordadesse, kus seisin fakti ees – kas hakkan õppima või hukkun. Elu ongi kõige karmim, samas õiglasem ja targem õpetaja üldse.

Olen üle elanud kolm koondamist ja mitmesuguseid ettevõtete reorganiseerimisi. Iga taoline juhtum viis mu uutele eluradadele, mille kohta mul puudusid teadmised. Läks mõni aeg, enne kui taipasin, et uue ala tundmaõppimine avab omakorda uusi võimalusi, uusi tegutsemisvälju. Iga sündmus viis millenigi ja õppimine on seal-juures lahutamatu osa.

Üks näide. Aastaid tagasi puutusin kokku arheoloogiliste kaevamistega. See oli paljas juhus ning ma haarasin võimalusest kinni. Tutvusin põnevate inimestega ja sain kaevamiste ajal teada palju huvitavat meie ajaloo kohta. Sealt edasi mu huvi ajaloo ja kõige muinasaegse vastu aina kasvas. Hakkasin teemat edasi uurima ning jõudsin hetkeni, kus ütlesin kõva häälega tuttavatele välja, et tahaksin minna muuseumisse tööle.

Kõikide ja samuti mu enda suureks üllatuseks tehti mulle paar päeva hiljem sellekohane tööpakkumine. Ma ei mõelnud kaua ning haarasin taas võimalusest kinni. Tunnistan ausalt, et muuseumitööst ei teadnud ma midagi ja ega mu ajalooli-sed teadmisedki teab kui suured olnud. Aga ma riskisin.

Töötasin Pärnu muuseumis kaheksa kuud ja sattusin siis kuulutuse peale, kus otsiti Järvamaa muuseumisse teadurit-pedagoogi. Et olen hingelt kultuuritöötaja, hakkas asi mind huvitama. See tähendas absoluutselt uut ala, uut elukohta ja täiesti uusi inimesi. See tähendas täiesti tundmatut maastikku enda ees.

Ma ei uskunud, et suudan sellele kohale jõuda, kuid juhtus taas midagi täiesti tavatut. Kuigi eelduseks oli kõrgharidus, mida mul polnud, valiti mind muuseumisse teaduriks-pedagoogiks. Nii ma seisingi viis aastat tagasi Paide bussijaamas, kaks kotti näpu otsas ega teadnud veel, kus elama hakkan ja milliseks mu elu üldse kujuneb. Ainus, mida teadsin, oli ajutine ööbimiskoht Paide kutsekeskkooli ühiselamus.

Pedagoogiamet muuseumis tähendas, et teiste õpetamiseks tuleb endal väga palju õppida. See viis mu tõdemuseni, et kõige parem õppimise vorm on teiste õpetamine.

Olin juba valmis selleks, et kogu mu ülejäänud elu jääbki muuseumisse pidama, kui sattusin Padisele. Seda fakti tõttu, et mind oli vanem ajalugu väga huvitama hakanud. Padisel sündis idee viia sealse kohaga kokku Paide, kuna Jüriöö ülestõusuga on mõlemad kohad seotud: Padisel tapsid ülestõusnud 28 munka, valisid endi hulgast neli kuningat ja saatsid need rahuläbirääkimistele Paidesse, sellel ajal Saksa ordu keskusesse. Paides kuningad hukati.

Nüüd on sellest ideest kasvanud välja suur turismiprojekt, mis oma uudsuses nõuab taas õppimist, ennekõike iseenda arendamist. Samas on idee ise teistelegi ajaloo õpetamiseks, kuhu see kõik välja jõuab, ei oska praegu keegi öelda.

Aasta tagasi läksin Mainori Kõrgkooli rakenduspsühholoogiat õppima. Olen sealt leidnud palju võrratuid sõpru ja endale eluks kaaslase. Kõik teadmised, mis koolis saadud, on laiendanud mu silmaringi ja viinud mu oma ettevõtmise rajamiseni.

Kui lükkad lumepalli veerema, kogub see lõpuks aina rohkem enda ümber lund, kuni on nii suur, et ei mahu enam pihku ära. Nii on ka õppimise ja võimalustega.

Iga uus õppimine toob kaasa uued võimalused ja need omakorda uued õppimised. Ja see kõik ei tähenda ainuüksi seda, et saad lihtsalt targemaks. See tähendab, et muutud ka ise kui inimene ja leiad endas selliseid andeid, külgi ja omadusi, mida ei osanud lootagi.

Muutub käitumine, suhtumine ja mõtlemine ning avastad, et kõik, kes oled, ei mahu enam pihku ära. Üks põnev avastus veel: mida avaramad on su teadmised, seda vähem on hirmu. Olen hakanud nimetama hirmu sõnumitoojaks maa-ala kohta, kus puuduvad teadmised. Täida see ala teadmistega ning hirm on kadunud. Proovige järele ja te ei kahetse!