Raplamaa aasta õppija LJUDMILLA TAMP (52) nendib, et üle 30-aastase meedikustaaži jooksul on tal tulnud töötada erinevates valdkondades ning aastatega on tulnud küll praktilised kogemused ja erialased teadmised, kuid tehnika ja teaduse areng seavad kogu aeg uusi nõudmisi. „Tekkis eneseteostustarve ja vajadus minna edasi – ilmselt ei talu ma paigalseisu ja janunen uute väljakutsete järele.” Pärast keskkooli proovis Ljudmilla täita ammust lapsepõlveunistust ja astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuid jäi napilt-napilt välja ning läks hoopis Tartu Meditsiinikooli ja lõpetas selle velskri-ämmaemandana.

Õppeasutuse, täpsemalt Tallinna Tervishoiukõrgkooli uksed avanesid Ljudmilla ees pärast pikemat pausi õppimises 2006. aasta sügisel. „Minule täieliku üllatusena lõpetasin cum laude. Terviseõena saan iseseisvalt patsiente vastu võtta – see nõuab otsustusvõimet ja tegutsemiskindlust – on ju ka vastutus suurem.” Lõppenud õpingud lisasid talle ka mentori õigused ning suuresti tänu Ljudmillale on Märjamaa Perearstikeskusest saanud õppurite praktikabaas.

Nagu enamik täiskasvanud õppijaid ja emasid leiab ka Ljudmilla, et pere ja töö kõrvalt õppimine on eneseületamine. Ilma mõistva pere ja kolleegideta oleks see raske. Temal on mõlemad olemas: tütar ja elukaaslane, kes on kõiges nõu ja jõuga abiks, ning perearstikeskuse tohtrid, kes soosivad igati töötajate õpinguid.

„Olen rahul endaga ja oma tööga, olen leidnud sisemise tasakaalu – tunnen end enesekindlama ja väärtustatuna. Tunnustus mu tööle oli nii cum laude diplom, kutse presidendi vastuvõtule kui ka Raplamaa aasta õppija tiitel. Õppimine ei katke – plaanin minna titade ja väikelaste massaaži kursustele, sest selle teenuse järele on vajadus. Pidev areng on elu alus ja õppimine on arengu mootor,” võtab Ljudmilla oma mõtted kokku.