Kes ikka rahvakultuuri edendab, kui mitte rahvas ise!

Just nii leiab Pärnumaa naine Ave Kartau, kes on Lähkma-Saunametsa külaseltsi eestvedaja ja kirglik rahvamuusik. Tema algatusel korraldati kohalikele pillimänguhuvilistele kolm pikka pilliõppe päeva, kuhu olid teretulnud igas vanuses inimesed. Nii alg- kui ka edasijõudnute tasemel osalejaid jagus Lähkma külamajas 26. detsembril 2021 ning 20. ja 27. märtsil 2022 toimunud rühma- ja individuaalsetesse töötubadesse üksjagu. Kõige noorem osaleja oli kuueaastane ja kõige vanematel pillimängijatel oli aastaid üle 70. Muidugi tulid pilli õppima ka algklassilapsed, teismelised, noorukid ja keskeas inimesed.Instrumentide valik oli samuti muljetavaldav: viie kuni seitsme osalejaga rühmatunnis sai musitseerida kitarril, mandoliinil, väikekandlel, karmoškal, akordionil ja pärimuslikel rütmipillidel, individuaalselt võis õppida harfi ja eesti lõõtsa. Aset leidsid ka rahvaliku laulu õpitoad. Ave Kartau meenutab, et väikekandle rühmatunnid oli hästi toredad selle poolest, et kõrvuti õppisid nii koolieelikud kui ka habemega mehed. Ühtlasi olid väikekandle tunnid kõige populaarsemad, iga kord oli kohal üle kümne pillimänguhuvilise. Projekti lõpuüritusena korraldati aprillis 2022 pillijämm, kus õpitubades osalenud  inimesed said esineda ja musitseeriti ka ühiselt. 

Kuidas leidsite huvilisi nii pilli õppima kui ka õpetama?
Ave Kartau: Meie piirkonnas on palju rahvakultuurihuvilisi inimesi, ka pillimängijaid. Levitasime üleskutset oma külaseltsis ja valla kodulehel. Muidugi on hästi olulised isiklikud kontaktid kohalike rahvamuusikutega. Meie hea koostööpartner on olnud Pärnumaa Lõõtspillihaigete Selts, kuhu ka ise kuulun. Täiskasvanud tulevad meeleldi pilli mängima. Maal, metsade keskel, kus meie külad asuvad, ei ole palju võimalusi pilliõppeks. Selleks tuleb linna sõita. Oluline on ilmselt ka see, et me mängime pilli pärimusmuusika stiilis, st õpime põhiliselt kuulmise järgi. Hakkame kohe lugusid mängima ja sellest saab kohe nii palju positiivseid emotsioone. Rahvamuusikud on väga toredad, sõbralikud ja üksteist toetavad. Siin unustatakse veidikeseks kõik igapäevaprobleemid ja tegeletakse muusikaga. Kui mõni noot läheb kellelgi viltu, siis rahvamuusikud ei pane seda pahaks, kedagi ei kritiseerita.

Milline oli pilliõppe korraldamise kasu inimestele ja kogukonnale laiemalt?
Ave Kartau: Pilliõppes osalejad on saanud juurde teadmisi ja pillimänguoskust. Tore, et saadi ka uusi pille proovida. Näiteks käisid akordioni- või lõõtsamängijad kitarri- või mandoliinitunnis või said proovida lõõtsa. Kontrabassimängija võttis harfitunde ja akordioniõpetaja tutvus kontrabassiga.Loodame, et ühistegevuste abil püsivad kohaliku kogukonna traditsioonid ning nooremad ja vanemad inimesed suhtlevad omavahel rohkem. Loodame, et pillihuvilised on saanud juurde motivatsiooni edasi harjutamiseks ja julgust esinemiseks. Me peame oluliseks, et pillimäng, eriti just vaba musitseerimine, kestaks edasi. Kes ikka rahvakultuuri edendab, kui mitte rahvas, see tähendab meie ise.