Lea Kask: täiskasvanute õpetamine on omamoodi proovikivi

Lea Kask on hea näide sellest, kuidas julgus uusi asju proovida viib samm sammult elukutseni, mida  armastad. 1994. aastal kodunduse õpetaja eriala lõpetanud Lea leidis, et teiste õpetamiseks pole tal piisavalt teadmisi. Töö sekretäri, raamatupidaja ja ettevõtte juhina andis tublisti teadmisi ja kogemusi ning kui jõudis kätte järjekordne hetk tulevikuplaane teha, võttis ta kuulda tuttava soovitust õpetajaks kandideerida. Õnnestunult – Lea asus Viljandi Kutseõppekeskuses õpetajana tööle 2012. aasta lõpus. Pidev õppimine ja õpetamine on teinud Least oma osakonna võtmeisiku – toitlustuseriala juhtõpetaja, kes koostab õppekavu nii tasemeõppes kui ka täiendõppes, õpetab tasemeõppes ja on täienduskoolitustel lektor.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?
Kui Viljandi Kutseõppekeskuses tööd alustasin, pidin esialgu andma mõned suurköögi tunnid, kuna olin õpetajaõppe kõrvalt teinud ka koka eksami ning 11 aastat väikelihatööstuse ja kulinaariaköögiga tegelnud. Järgmisel aastal andsin ka toiduvalmistamise ja majanduse tunde. Sügisest 2014 alustasin täiskohaga tööd Viljandi Kutseõppekeskuses toitlusvaldkonna kutseõpetajana. Sellal oli minu esimene kogemus ka täiskasvanute õpetamisega tasemeõppes. Minu hobi oli fruktodisain ja täiendusõppeosakonna juht tegi mulle ettepaneku, et võiksin seda täiendõppes õpetada. Esimene kord täiskasvanute ette minna, kes ise kursuse eest maksavad, oli kuidagi kõhe. Tuhat mõtet oli peas: kes kursusele tulevad, kas minu oskused on piisavad jne. Esimene kursus läks suurepäraselt, osalejad olid väga rahul ning see andis julgust ja tahtmist ka edaspidi kursuseid teha. Tänaseks teen kursusi nii ettevõtluse kui ka toiduvalmistamise valdkonnas. Täiskasvanute õpetamine on omamoodi proovikivi. Kui koolituse lõpus on osalejad tänulikud ja rõõmsad, siis see annab hea enesetunde ning motivatsiooni veel kursuseid teha. Ükski päev ei ole teisega sarnane, ükski kursus pole identne, sest see sõltub paljuski kursusel osalejatest, kuidas kursus kujuneb ja mis õppijaid enim huvitab.

Kuidas koolitamine Teie arengut toetab?
Igaks koolituseks tuleb alati enda teadmised ja oskused kriitiliselt üle vaadata, end täiendada ja teadmisi uuendada, et koolitusel osalejad ei peaks pettuma. Samas õpin igal koolitusel osalejatelt alati midagi uut ning kõike korralikult analüüsides viimistlen oma oskusi, meetodeid ja metoodikat edaspidisteks koolitusteks. Ka ise koolitustel osaledes õpin lisaks koolituse sisule ka koolitajatelt, kuidas kursusi üles ehitada, kuidas õppijaid kaasata jne. Õppimine ja enesearendamine on minu töös üks olulisemaid aspekte. Kõik muutub meie ümber, vaja on uuenduste, uute tehnoloogiate ja kasvõi seadusemuudatustega pidevalt kursis olla, et seda teistele edasi anda.

Millised on need hetked koolitajatöös, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Ma armastan oma tööd ja naudin iga päeva, vahet pole, kas töötan teismeliste või täiskasvanutega. Suurim rõõm on teadmine või kuulmine, et olen olnud kellelegi kasulik, õpetanud talle midagi uut või leidnud koos arutledes mingile probleemile võimalikke lahendusi. Parim tänu tehtud töö eest on õppijate edu valdkonnas, mida olen õpetanud, kui olen olnud õppijale abiks tema eesmärkide täitmises. On ikka hea tunne küll, kui õppija tuleb ja ütleb sulle kursuse lõpus, et oleks juba tema ajal olnud sellised õpetajad, poleks iial oma karjääriteed pooleli jätnud (töötute kursusel) või kui mu kursusel on aastaid tegutsenud peakokad, kes on kursuse lõpuks õppinud midagi uut ja on õnnelikud oma uute oskuste üle. Tegelikult on mu töö vastastikune koostöö, mitte ühepoolne õpetamine.