Daniel Kotsjuba: olen õppijate kaasteeline, mitte koolitaja

Daniel Kotsjuba on viimased kümme aastat tegelenud inimkeskse ehk kõiki kaasava disaini praktiseerimise ja arendamisega. Samas valdkonnas Daniel ka koolitab, olles Eesti Kunstiakadeemias kaasava disaini kursuste külalisõppejõud ja avatud akadeemia koolitaja. Ühtlasi on Daniel üks viiest Eesti avaliku sektori innovatsioonitiimi liikmest – tiim töötab selle nimel, et muuta avalikud teenused kasutajasõbralikumaks ja inimkesksemaks. Üks viis selle saavutamiseks on teenusedisaini koolitused. Nende kohta on õppijad tagasisides välja toonud, et koolitused on uskumatult mõjusad – viie päeva jooksul on võimalik jõuda nii oluliste tulemusteni, mis ilma koolituseta oleks väga kaua aega võtnud.

Kuidas olete koolitajaks saanud?
Ma ei peagi end koolitajaks. Olen disainer ja praktik. Oma töös disainerina kogesin pidevalt, et vajasin kõrvalpilku ja konstruktiivset kriitikat. See aitab näha asju, mida ise ei oska märgata. Seetõttu arvangi, et ma pole niivõrd koolitaja, vaid pigem juhendaja, kes aitab õppijatel kõrvalt perspektiivi näha ja on neile õppimisprotsessi käigus toeks.

Kuidas koolitamine Teie arengut toetab?
Koolitamine tähendab minu jaoks koos õppijatega teel viibimist ja vastuste otsimist. See on pidev õppimine, sest õpetamise käigus saan ka mina uusi teadmisi. Disainivaldkonna puhul meeldib mulle väga, et disainer on metoodika tundja, kes teab mingit teekonda konkreetse lahenduseni, aga sisu osas peab end konkreetse kliendi vajadustega kurssi viima ehk õppima. Pidev õppimise protsess arendabki.

Millised on need hetked koolitajatöös, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Inimesed teevad minu töö vahvaks. Kui jõuame üheskoos kihvtide ja nutikate lahendusteni, mida varem kas pole tehtud või mis tunduvad praegust aega ja vajadusi silmas pidades parimad, siis see rõõmustab. Nagu eespool mainisin, on disainitöös oluline aru saada, mis probleemiga on tegemist. Kui selle ära taban, siis kergitabki see suunurgad ülespoole.