Õppimist kannustab mõte „kuidas saaks?“

Tallinna aasta õppija Liina Toompuu (31) õppimist ajendab kogetu ning tekkinud küsimused tema töös füsioterapeudina Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Töökaaslaste sõnul teevad just tema teadlik lähenemine õpingutele ja kasutamisvõimalust otsiv vaim temast hinnatud, aruka ja tasakaaluka kolleegi. Täiskasvanuna õppimise väärtuslikuks osaks peab Liina just üksteiselt õppimine ja ühiselt õppimist.Liina soovib eelkõige inimesi aidata. Erivajadustega inimestega töötamine tähendab iga päev uusi väljakutseid ja pidevat õppimist, otsides võimalusi ja vastuseid küsimusele „kuidas saaks?“. Seetõttu läks ta 2019. aastal oma Suurbritannias omandatud füsioteraapiateadmisi täiendama Tallinna Ülikooli eripedagoogika alale. Selleks, et uuel erialal õpitut paremini omandada ja seda ka jagada, on Liina leidnud endale väljakutse Afaasialiidu Pesarimajas afaasiaga (kõnehalvatusega) inimesi aidates.Lisaks füsioterapeudi tööle tegutseb Liina ka ka kehalise arendamise õpetaja ja rühmajuhendajana, mis eeldavad head märkamisoskust ja tähelepanelikkust, kuna tema patsiendid ei väljenda ennast piisavalt. Aktiivse inimesena on Liina üheks eestvedajaks projektis Astangu RAMM, mis hõlab Tallinna spordikogukonda. Seeläbi töötab Liina treenerite teadlikkuse suurendamise suunas erivajadustega inimeste osas, et vähendada eelarvamusi, luua edukogemusi ja külvata liikumisrõõmu erilistel sportlastel. Liina on pühendunud ja hooliv inimene, kes inspireerib märkama ja aitama teisi enda ümber.

Miks Te õpite?
Peamine ajend, miks otsustasin uuesti ülikooli astuda, tulenes otseselt minu praegusest tööst. Olen ametilt füsioterapeut Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, kuid lisaks sellele olen ka rühmajuhendaja hariduslike erivajadustega noortele. Tundsin, et selleks, et erivajadustega noorte arengut rühmajuhendajana võimalikult hästi ja oskuslikult toetada, oleks kasu eripedagoogika-alastest teadmistest. Seetõttu asusin 2019. aasta sügisel Tallinna Ülikooli sessioonõppesse eripedagoogikat õppima. Õppimist soodustas kindlasti ka tööandja väga toetav suhtumine õpingutesse.

Milliseid muutusi on täiskasvanuna enese täiendamine Teie ellu toonud?
Enesetäiendus ei ole minu jaoks midagi uut, küll aga on uudne kogemus täiskohaga töö kõrvalt õppimine. Puhtalt õppimise ja töö ühendamise seisukohast olen muutunud osavamaks aja planeerijaks ning seetõttu imetlen väga ka oma kursusekaaslasi, kes suudavad õppida nii töö kui pere kõrvalt. Et olen eripedagoogikaõpingutega alles üsna alguses, siis võimalust koolitarkust praktikas rakendada on olnud vähe, kuid siiralt loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem selleks võimalusi avaneb.