Võrumaa aasta õppija Külli Piirisild (59) meenutab, et on elu jooksul pidanud üpris erinevaid ameteid – töötanud emakeeleõpetajana ja õpilasmaleva komandörina, raadioajakirjanikuna, koostanud ja juhtinud kogukonna arendusprojekte. Viimased aastad on ta juhtinud naiste tugikeskust ning töö haavatava sihtgrupiga on toonud kaasa palju enesetäiendamist. Peale keskkooli läks Külli õppima eesti keelt ja kirjandust Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kuid see jäi lõpetamata. Cum laude’ga kroonitud bakalaureusekraadi omandas ta aga tänavu kevadel hoopis sotsiaaltöö erialal. Külli on pidanud naiste tugikeskuse teenuseid ise kavandama ja kvaliteedinõuded välja töötama ning uued teadmised on olnud abiks. Keeleoskustki on tulnud lihvida, sest koolitused on viinud ka piiri taha. Õppimine koos kolleegidega on olnud pidev üksteise aitamine-innustamine. Õppimispisik on levinud ka perekonda – Külli poeg otsustas asuda lõpetama poolelijäänud bakalaureuseõpinguid ja  magistriõppes jätkata. Sarnane plaan on Küllilgi – minna andragoogika või eesti keele magistriõppesse. Tublid inimesed ei tegutse teadagi vaid oma erialal. Külli on aidanud kodanikeühendustel projekte koostada ning toidupangal annetusi koguda.

Miks Te õpite?

Õppimine on minu jaoks elu loomulik osa, otsekui avastusretk, mis peab olema põnev, lõbus ja huvitav. Küllap seepärast olengi süvitsiõppija. Loengukonspektid on pigem raamistik, eksamiteks õppides töötan läbi ka soovitusliku kirjanduse. Olen olnud ka pidev iseõppija, kuid teadmiste omandamine koos teistega on juba ise elamus. Teisi aidates omandan ka õppematerjali palju paremini kui üksi. Õppimine lisas minu tutvusringkonda hulgaliselt suurepäraseid inimesi.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Pidev õppimine on süvendanud mu veendumust, et õpivõime aastate lisandudes ei kahane, vaid pigem kasvab – toetuda saab ju elukogemusele. Õppimine toetas ka minu arusaama, et olulised on nii kogemused-oskused kui teoreetiline pagas, mis on justkui kaitsekilbiks tööalaste otsuste ja valikute põhjendamisel. Kindlasti ei lõpe minu õpingud kõrgkooli lõpetamisega, registreerisin ennast aegsasti võlanõustamise koolitusele, samuti on kavas täiendada oma inglise keele oskusi. Kõigile eakaaslastele julgen väita, et vanus 50+ ei ole küll põhjus õpingutest loobumiseks.