Me elame põnevas ja võimalustekirevas maailmas. Keegi ei imesta enam, kui sööme kodus sushit, pitsat või lavaši ja vihume vabal ajal step-tantsu ning proovime karate võtteid. Ometi oleme ju ikka edasi need, kes ennegi. Või ehk siiski kogemuse ja teadmise võrra rikkamad.

Kultuuride erinevust naudime filme ja reisisaateid vaadates. Aga kui teise kultuuri kandja satub meile üleaedseks või lausa sugulaseks,  asume tihtipeale arvustama-võrdlema. Miks küll? Kas meie omast erineva kultuuri lähedus teeb ettevaatlikuks? Võib-olla on mõistlik ulatada terekäsi ja lähemalt tutvust soetada.

Võtkem välja oma sugupuu ja mis selgub: paljudel  meist on esivanemateks erinevate rahvuste esindajaid. Inimesed liikusid, kohtusid, armusid, lõid perekondi, sattusid merehätta… Räägime neist võõramaalastest sageli uhkusega, tooniga, mis ei luba kahelda, et just sealt sai alguse see  meis leiduv “eriline”.  Mõelge aga ka sellele, kuidas nemad võisid end oma tavapärasest erinevas kultuurikeskkonnas tunda, aastakümneid või lausa sajandeid tagasi.  Mis siis tänapäeval muutunud on? Ehk oleme tolerantsemad, haritumad, rohkem ilma näinud?  Kas ikka oleme?

Igas maakonnas leiame põnevaid ajalooseoseid teiste riikide, rahvaste või nendelt laenatud omapäraste tavadega. Meie toiminguid ja arusaamisi mõjutavad ühisest keelest olenemata  erinevad usutunnistused. Meie ümber püüavad endile iseolemist luua väikesed grupid teisititoimetajaid. Mõnikord paistavad  nad silma erilise riietuse või soengu (punkarid…), väärtushinnangute (rohelised), muusika- maitse jms poolest. Ka need üsna tühised erinevused teevad maailmapildi huvitavamaks.

Teistel kultuuridel on meie omast aga sootuks erinev lõhn, värv, maitse ja hääled. Me tajume seda siis, kui tõepoolest mõne kultuuri põliskandjate keskele satume. Nendesamade põnevate kultuuride mõjukiired on läbi sajandite otsinud teed meie juurde, jätnud jälgi meie kultuuri, meie lähedale, naabrusesse. Nad on tulnud, läinud või ka jäänud.

Aeg on silmad avada, aeg on vaadata, tajuda, kogeda. Ja maailm muutubki mustrilisemaks, värvilisemaks, rõõmsamaks. Meie teadmine omast kultuurist saab selgemaks üleaedseid ja ka üle-üleaedseid tundes ning mõistes. 

XI täiskasvanud õppija nädala teema ”Kultuuridevaheline dialoog” mõtestas lahti ETKA Andras palvel Helgi Põllo, kes on Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja.

Elukestev õpe – heade suhete võimalus 
Suhtlemine algab teineteise mõistmisest

Võimalikud tegevused TÕNi raames:

• Näitused
• Teised rahvused ja rahvakillud  Eestis
• Eestlased-soomlased – omad ja võõrad
• Kes on Eestis pagulane?
• Pagulaste mõtteid oma elust
• Arhitektuur – nii  teiste kultuuride mõju kui  ehe rahvuslik looming
• Ümarlauad
• Klubiõhtud: reisimuljetest; teiste kultuuride mõjust meie kultuurile; eestlasest teiste pilgu all; kohanemisest võõras kultuuris; rahvuskaaslaste kogemustest teises kultuuris elades; raamatust kui kultuuri kandjast;  temaatilised viktoriinid
• Kohtumised: sõpruslinnade ja –valdade, koolide ja kogudustega;vahetusõpilastega; külalistega kaugetelt maadelt
• Õpime teistelt, kohaneme teistega: eri rahvaste toidud(samad toiduained, erinevad maitsed; iga piirkonna rahvalt oma pirukas); riietuse eripära;rahvariided; tere ja tänan EL rahvaste keeltes; kultuurišokk (esseed või intervjuud); tavaelu kultuurisõlmed ehk kust king pigistab; Eestis õppivad välismaalased ja nende arvamused Eestist; rahvamuusika meil ja mujal; rahvatantsude õppimine; soengu- ja rõivamoed; Eesti rahva vanasõnad ja piibel
• Koostööprojektid eri maade saatkondadega