Miks on nii, et üks inimene sobib täisealisi õppureid õpetama, teine aga mitte? Kas koolitatud ja kutsega andragoogil on teiste klassi ees seisjatega võrreldes eeliseid? Milliseid nõudeid seab täisealiste õpetamine õpetajale?

Neil teemadel arutlesid Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi andragoogika osakonna juhataja ning andragoogide riikliku kutsekomisjoni esimees Larissa Jõgi, Keila kooli õppejuht ja täiskasvanute koolitaja Marika Ivandi, Tallinna täiskasva-nute gümnaasiumi direktor Heiki Kiidli. Vestlusringi juhtis Agne Narusk.

Õpetaja versus andragoog?
Heiki Kiidli: Ega tegelikult laste ja täiskasvanute õpetajaid vastandada ei saagi. Ning mõlemal puhul ei saa keegi end ise tituleerida heaks, heaks hakkavad pidama just teised, eelkõige õppurid ning nendega seotud inimesed.
Larissa Jõgi: Ei vastandaks neid tõepoolest. Pigem vastandaks n-ö õppematerjali ettekandjat, slaidide esitlejat ja esinejat, lektorit professionaalse koolitajaga.
Marika Ivandi: Võibolla ehk täiskasvanute õpetamine tähendab osapoolte vahel võrdsemat suhet, mõlemad – õpetaja ning õpilased – täiendavad üksteist. Täiskasvanute koolitusi rikastavad lisaks koolitaja kogemustele ka osalejate praktilised kogemused.
Heiki Kiidli: Nii või teisiti, ei laste ega täiskasvanute õpetaja saa hakkama siis, kui õpilast võetakse objektina. See on mõeldamatu.

Õpetaja peab olema pühendunud, kõrgema empaatiavõimega ning oskama juhtida õppimise juurde. Õpetamine on partnerlik suhtlemine, kus mõjutatakse mõlemat osapoolt, ja õppimise motiiviks ei saa olla hirm vaid huvi, püüe aru saada jpm. Täiskasvanute gümnaasiumide õpetajad oskavad nii huvi tekitada kui ka arusaamispüüet heas koostöös rakendada.

Andragoog versus „lihtsalt koolitaja“?
Heiki Kiidli: Paar valdkonda, mida kutsega ja kutseta täiskasvanute koolitaja juures võrrelda, saab nimetada küll. Näiteks kutsumus. Selleta koolitaja (siia hulka võivad kuuluda nii kutsega kui ka kutseta koolitajad) tuleb ja loeb oma loo ära ning küsib raha. Kutsumusega andragoog aga arvestab igati koolitatavatega. Ta teeb eeltööd, selgitamaks grupi kooslusest tulenevaid erisusi. Ka metoodiliste võtete arsenal on tal mitmekesisem. Kes ei ole andragoogikat õppinud, see vaevalt teab, et täiskasvanu on nagu laps, kes suudab vaid 20 minutit kuulata ja siis tahab ka ise kaasa rääkida. Ta tahab rohkem näha kui kuulda, teda tuleb kaasata arutellu, üllatada jpm. Ühekülgne ning monotoonne esitlus või ka nn absoluutse tõe kuulutamine paneb täiskasvanu igavlema ning ei ava teda koostööks. Andragoogika koolitusest saab teada seadgi, et täiskasvanu ootab oma staatuse respekteerimist ja väärikat kohtlemist, mitte üleolevat suhtumist. On olnud juhuseid, kus kutseta koolitajad on nende tõeterade vastu eksinud. Peale kutsumuse ja professionaalsuse  saab kindlasti tuua erinevusi motiveerituses ja vastutuses  – kutsega andragoogidel on mängus n-ö tsunftiau. Sa kuulud gruppi, kus on oma kindlad kriteeriumid ja kelle esindajana kannad vastutust mitte ainult enda eest.
Larissa Jõgi: Kuuluvustunne ja identiteet on siin märksõnadeks. Täiskasvanuõpetajatel Eestis puudub sümboolne eeskuju. Kutsete omistamise protsess loob gruppide viisi tsunfte, kus hakkab esile kerkima „punt“ või inimene, kelle järgi joonduda, kelle väärtusi märgata ja kellelt õppida. Veel ei ole koolitusturul palju sellise identiteediga täiskasvanute koolitajaid, kes suudavad oluliselt mõjutada meie väärtusi ja arusaamu. 
Heiki Kiidli: Täiskasvanute koolitajatel peaks oma kogemuse baasil olema midagi öelda. 
Marika Ivandi: Nõus. Rolli mängib see, kas koolitajal on praktilisi kogemusi, mida jagada või järgib ta teiste sõnu. Andragoogi kvalifikatsioonikursuste käigus on võimalik näha väga erinevaid koolitajaid. Enamasti on nii, et kes juba kursustele läheb, sel on ka tahe ja huvi valdkonnaga tegeleda. See on hea alus andragoogiks kasvamiseks.
Larissa Jõgi: Konfliktid, harjumine, kohanemine uue ja muutuvaga on problemaatika, mida ei kujuta  isehakanud koolitaja ette. Võib minna aastaid, kui hakatakse taipama, millega on täiskasvanu õppimine seotud. Ja just konfliktide, nii sisemiste kui ka gruppide ja inimeste vaheliste vastuolude ning kohanemisprobleemide mõistmisel väljendub täiskasvanute koolitajate professionaalsus või mitteprofessionaalsus.
Heiki Kiidli: täiskasvanutega ei saa olla sellist suhtumist, et tooge mulle õpilased, küll mina neid siis õpetan. Õpetaja täiskasvanute koolis (ideaalis andragoog) ei õpeta ainet ega kursust, vaid inimest.
Larissa Jõgi: Olen sundinud end ajapikku sallivaks, ma ei saa eeldada, et kõik on õppinud ning endasse ja enda õppijatesse süvenenud koolitajad. Paraku on nii, et need, kes täiskasvanute õppimise ja õpetamise iseärasusi ei tunne ja ei tunneta, jäävad koolitades pindmisele, pealiskaudsele tasemele. Tahetakse tulla väga lähedale ja manipuleerida inimestega. Kusjuures, see pole enam algaja või ettevalmistamata koolitaja tunnus, sel juhul on tegemist juba väga kogenud koolitajaga. Ta teab, kuidas mõjutada ja populaarsust võita, kuid kas selle taga on ka midagi muud? Püüd mõista täiskasvanut õppijana, püüd teda toetada. Täiskasvanute ette astumine nõuab sisemise õppimise, enesetunnetuse ja -analüüsi kogemuse tundmist. Selle tunneb täiskasvanud õppija kiiresti ära, kui koolitaja ei tegele iseendaga ja ei süvene iseendasse ning õppijasse. Selline koolitaja tegeleb slaidide ja õppematerjalidega. Ta on manipuleeriv ja enesekeskne, kõvahäälne ja üleolev, ta ei märka õppijaid ja ta ei süvene. Selleks puudub tal ettevalmistus, sageli ka tahe. 
Heiki Kiidli: Olen märganud, et isehakanud koolitajad külvavad absoluutseid tõdesid. Ka vajab täiskasvanu avanemiseks enam aega, kui seda „teeme ära“ koolitaja pakub. Arutelus peab olema vaba õhkkond ja ruumi valikute tegemiseks – siis hakkab täisealine õpilane kaasa mõtlema. Ta on igal juhul huvitatud sellest, et pakutut kiiresti rakendada. Professionaalne koolitaja oskab luua neid momente, aidata sisse elada, suunata valikuid tegema.
Marika Ivandi: Koolitatud koolitajat ei ole võimalik ebameeldivate olukordadega rabada. Ta oskab materjali edasi anda nii, et see sobib täiskasvanute tempoga. Ja orienteerub kiiresti ümber vastavalt koolitusel osalejate soovidele ja vajadustele. Muudab õppemeetodit, pühendab huvipakkuvale teemale rohkem aega ja mõnda teemat puudutab pealiskaudsemalt, annab informatsiooni, kust saab lisaks lugeda jne. Koolitusel osaleja tunneb ennast sellisel koolitusel turvaliselt ja oodatuna, teda ei taba ebameeldivad üllatused.
Larissa Jõgi: Turvalisustunde saavutamine õppeolukorras – see on nii eesmärk kui ka väljakutse, mis aitab õppijatel ennast avada ja õppida. Seda peab tunnetama ja õppima märkama. Selleks omakorda peab õppima kasutama erinevaid lähenemisi ja meetodeid, mõistma täiskasvanut inimese ja õppijana, et sellist situatsiooni luua. 
Marika Ivandi: Palju sõltub koolitaja enda huvist, tahtest ja kogemustest.

Kas täiskasvanute koolitajad tahavad andragoogikat õppida?
Heiki Kiidli: Igas maakonnas on keegi, kes andragoogikat propageerib, Eestil  on juba kümneaastane kogemus. Kas koolides ka väärtustatakse andragoogi kutset? Minule teada olevalt on ainus kool, kus andragoogi kutse olemasolu eest on seni lisaraha maks-tud, meie kool (Tallinna TG – tom).
Larissa Jõgi: Kvalifikatsioonitase, hoiakud ja arusaamad on andragoogikat õppinutel hoopis teised. Neil,kes tulevad pärast kvalifikatsiooni-eksami sooritamist magistriõppesse on niivõrd palju kõrgem tase. Märkame väärtusi, hoia-kuid ja arusaamu, mille keskmes on inimene, märkame nõudmisi ja avatust enese suhtes, vajadust  kuuluda nende hulka, kellel on sarnased eesmärgid – see on eelduseks täis-kasvanukoolitaja  identiteedi kujunemiseks. Kvalifikatsioonieksami nimel tegutsejad on  selle enda joaks läbi mõelnud – miks nad seda tahavad, mida neil on teistele pakkuda. Nad ei ole niisama juhuslikult tänavalt tulijad.

Kritiseerime kutseta koolitajaid koolitusturul, kuid kas näiteks ülikooli õppejõud, kes päevast päeva täisealistega auditooriumis vastamisi seisavad, on vastava ettevalmistuse saanud?
Larissa Jõgi: Ülikooli õpppejõududel  Eestis enamasti puudub andragoogiline ettevalmistus.  Puudub ka didaktiline ja juhendaja tööks vajalik ettevalmistus, nagu seda on näiteks  kooliõpetajatel.  Nii on ülikooli õppejõud kui isehakanud õpetajad, tegutsetakse  enda kogemustest lähtuvalt ja matkides. 
Ülikoolides püütakse õppejõududele luua eeldusi  ja võimalusi erinevate koolituste kaudu selleks, et tekiks valmisolek märgata ja arendada  enda õpetamisoskusi, märgata õppimissituatsioone ja üliõpilasi  õppijatena. Mõista õppimist kogu selle olemuses. Uurija ja teadlase kogemused ning omistatud teaduskraadid   on enamasti ebapiisavad selleks, et märgata ülikoolis õppijat,  tema võimalusi  ja eeldusi.

Kas ja kuidas kasutate andragoogi „töörelvi“ oma igapäevases töös koolis?
Marika Ivandi: Neid teadmisi on võimalik väga edukalt täiskasvanute juhendamisel kasutada. Näiteks erinevate töörühmade töö suunamisel ja juhtimisel ning kogu kollektiivi koostöösse rakendamisel. Saan õpetajad kaasa mõtlema, oma arvamust avaldama. 
Heiki Kiidli: Olen viinud töö planeerimise enda ja kolleegide jaoks presentatsioonipõhiseks. Igaüks annab oma osakonna tööst koolitajate võtmes ülevaate – see on väga atraktiivne, ülevaatlik ja selle koostamine lisab professionaalsust.

Andragoogi vanus versus auditooriumi vanus?
Heiki Kiidli: Päris verinoorel on täiskasvanute ees esineda raske. Kutsemeisterlikkus tuleb aastatega, seda näitab muuhulgas see, kui koolitaja ei näitle, ta on loomulik. Koolitaja, kel pole piisavalt teadmisi, elukogemust, enesekindlust, kel pole tegelikult omalt poolt midagi auditooriumile öelda, kardab jääda teiste silmis rumalaks. Viimast kardavad tegelikult ka kõik koolipinki istunud täiskasvanud. Professionaalse koolitaja asi on hoolitseda, et inimesel seda tunnet õppimise ajal ei tekiks. Täiskasvanut ei saa vastu tema tahtmist õpetada – see on fakt. Õpetaja isiklik sarm hakkab mängima oma osa.´
Larissa Jõgi: Pühendumus, sisemine põlemine. Need tulevad siis, kui sa oled isiklikult selle kogemuse saanud, mida kogevad sinu juurde õppima tulnud. Mõistagi kaasneb täiskasvanutega töötamisel ka negatiivseid olukordi ja emotsioone. Tuleb õppida neid emotsioone ja kogemusi mõistma ja nendega toime tulema. Andragoogikutse IV taseme taotleja juba oskab seda märgata ja reguleerida.  Kogen seda kvalifikatsioonieksami intervjuudel. 

Marika Ivandi: Keskpärase ettevalmistusega andragoogil ei ole ühel hetkel enam tööd, kui ta end pidevalt ei täienda ega arenda. Keskpärase ettevalmistusega pedagoogil, kes endaga ei tegele, võib küll töö olla, kuid ei ta ise ega ta õpilased tunne koos õppimisest rõõmu. Elukogemus annab palju juude!
Heiki Kiidli: Siin ongi see, et õpetaja vastas istuvad lapsed, kel on kohustus koolis käia. Täiskasvanu tuleb koolipinki vabast tahtest. Ta võib igal hetkel püsti tõusta, ära minna ja päevapealt õppimisele head aega öelda. 
Larissa Jõgi: Mis iganes valdkonnas on nii, et põhiprobleem on võime endaga toime tulla,  ennast ning enda võimalusi  märgata ning neid rakendada, realiseerida.  Kui koolitaja kogu tähelepanu on kramplikult keskendunud materjali järjekorra jälgimisele või esinemishirmu mahasurumisele  või enda esinemisele kui „benefissile“– siis  on õppijate märkamine ja nende õppimisvõimaluste ning probleemide  tunnetamine raske, pigem võimatu.

Enesega toimetuleku õppimine ja õppijate märkamine võtab palju aega, aastaid. 
Mida rohkem suudab koolitaja kuulata, näha, märgata,  seda põnevam on koolitus ja koolitaja tegevuse mõju. Seda rohkem me inimestena koolitustel õpime.
Heiki Kiidli: Soovitan noortele, kes tulevad täiskasvanuid õpetama: muretsege iseenda arengu pärast. Ja küsige alati koolitatavatelt arvamust.
Marika Ivandi: Kvalifikatsioonikursusel osalejatega jõudsime kord tõdemuseni, et alla 40-aastastel on väga raske täiskasvanute auditoorimi ees seista. Kuid mõistagi on see inimeseti erinev. 
Larissa Jõgi: Eesti täiskasvanute koolitajate kogemustest rääkides ei saa märkimata jätta, et nende haridustee, akadeemiline ettevalmistus, täienduskoolitus, kogemused, täiskasvanute õppimisega ja õpetamisega seotud teadmised ja valmisolekud on väga erisugused. 15 Euroopa riigi võrdluses on Eesti koolitajate kogemuste sisu, koolitajaks kujunemise ja hariduse omandamise lood erakordsed ja eristuvad – meil pole nii, et õpetatakse seda, mida on ise põhjalikult mõistetud ja/või õpitud, nagu see on enamasti teistes riikides. Eestis võib agronoom õpetada joogat, endine ajakirjanik elu või meediaga toimetulekut jne. Arusaam täiskasvanute koolitajast ja koolitaja kvalifikatsionist piirdubki enamasti ettekujutusest teatud teemast, suhtlemisoskuste valdamisest ja slaidipõhisest materjali koostamisest  ja esitamisest. Muidugi tekitab see professionaalide ringis küsimusi ja arutelu . Samas on need erilised koolitajate mustrid väga tähtsad, andes  mõistmise meie hetkeolukorrast.

ANDRAGOOGI KUTSE
• Alates 16.jaanuarist 2004 on ETKA Andras õigus omistada täiskasvanute koolitaja/andragoogi III, IV ja V taseme kutset. Alates 2007.aasta sügisest omistatakse ka täiskasvanute koolitaja/andragoogi  II taseme kutset. Tänase seisuga on Eestis 165 andragoogi kutsega täiskasvanute koolitajat.
• Taotlusi saab esitada kaks korda aastas, 15.oktoobriks ning 15.aprilliks ETKA Andras aadressil Valge 10, 11413 Tallinn. Taotlusvorm koos lisadega leiad SIIT 
Kutse taotlemine on tasuline ning selle hinnaks on 1200 krooni.