Kristiina Viiron 

Kaire Soomets oli seni teinud tööd, ilma et oleks eriala eelnevalt õppinud. Siis aga tuli võimalus enne õppida ja pärast seda õpitud ametis töötada. See annab väga kindla ja hea tunde, teab ta nüüd.

„18-aastaselt poleks ma kindlasti noorsootööd õppima läinud, minu tolleaegsed maailmavallutuse plaanid selle erialaga ei seostunud,” muigab Kaire Soomets (34), kes lõpetas Tallinna pedagoogilise seminari möödunud kevadel. Ühtlasi vahetas ta politsei pressiesindaja ameti noorsootöö spetsialisti oma vastu. Kusjuures, viimasel kursusel, kui talle esimest korda noorsootöö spetsialisti ametikohta pakuti, oli Kaire täiesti veendunud, et seda tööd ta tegema küll ei hakka. „Ütlesin pakkumisele ei, sest mul oli töökoht, mis igati sobis ja suuremat tööalast vastutust ei tahtnud ma endale võtta,” meenutab ta.

Ent kuidas ja miks siis üldse noorsootööd õppida, kui polnud plaani sel alal leiba teenima hakata? „Olin jah siiani ilma erialase hariduseta hakkama saanud, mul oli olnud hea töö ajakirjanduses, aga alati oli kimbutamas sisetunne, mis ütles, et on piinlik, kui pole erialast haridust,” tõdeb Kaire. „Näiteks koolitustel, kus inimesed meenutasid ülikooliaega, hoidsin mina varju. Lükkasin õppimist muudkui edasi. Kord polnud piisavalt ettevõtlikkust, siis sündis laps, siis oli maa külmunud ja kärss kärnas.”

Vastakad tunded 
Nii mööduski sügis sügise järel, ent ükski kool Kaire nime oma õpilaste hulka lisada ei saanud. Kuni ta umbes kaheksa aastat tagasi reporteriameti kaitseliidu noorteinstruktori oma vastu vahetas ja tundis, et selle töö tegemiseks kuluksid eelnevad teadmised ära küll. „Kui teise lapsega koju jäin, otsustasin, et nüüd, kui laps on väike, lähen õppima. Et hea lapse kõrvalt koduseid töid teha,” mäletab ta toonast endale antud lubadust.

Kaire möönab, et õpingute aegu valdasid teda väga eripalgelised meeleolud. „Esimesel kursusel tundus mulle, et raiskan oma aega, sest tean seda kõike juba – olin ju mitu aastat noortega tegelenud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, et ei hakka seda tööd enam iialgi tegema, see tundus nii keeruline ja vastutusrikas,” räägib Kaire „Kuulates nende õpingukaaslaste lugusid, kes kooliajal noorsootöö erialal juba töötasid, tekkis aukartus – probleemid, millega nad kokku puutusid, olid väga keerulised ja sageli polnud neile lahendusigi. See hirmutas. Lisaks veel selle erialaga kaasnev kesine tasu ja tööaeg, mis kestis vaat et seitse päeva nädalas.”

Nii ei naasnudki Kaire lapsepuhkuselt tööle kaitseliitu, vaid hoopis uuesti ajakirjandusse. Kolmandal kursusel lükkas ta küll veendunult tagasi esimese kutse Kehtnasse noorsootööle minna, kuid kooli ja õppimise vajalikkuse suhtes oli meeleolu juba pöördunud. „Kui siis mind Kehtnas praktikal olles teist korda samasse tööle kutsuti, vastasin, et mine tea...”

Kolmandal korral Kaire enam ei kõhelnud, vaid pidas tulevase võimaliku tööandjaga maha tõsised läbirääkimised.

Tark mees taskus
Nüüd, mõne aja uues ametis olnuna tunneb ta, kui hea on teha tööd, mida oled eelnevalt koolis õppinud. See ongi ju õigupoolest esimene kord, mil ta käib mööda rada „enne kool, siis töö”. Kõik varasemad kogemused on nõudnud töö käigus enamjaolt iseõppimist. Nüüd aga: „Kui mul on vaja mingi asi lahendada, mõtlen koolis õpitule ja sahtlis on mul käepärast olemas kõik tähtsamad konspektid. Loomulikult vaatan lahendust otsides ka, mis ümberringi toimub, aga hea on toetuda koolitarkusele. Samuti suhtleme koolikaaslastega, jagame üksteisele praktilist laadi nõuandeid,” kirjeldab Kaire ja lisab, et pole kunagi väitnud, et erialase hariduseta inimene ei tule oma ametikohal toime: palju sõltub tahtmisest, kohusetundest ja pealehakkamisest.

Edasiõppimise mõtteid ta esialgu ei hau. „Tegelikult pole ma üldse selle poolt, et nii „suurest peast”  eriala omandada,” tõdeb Kaire. „Täiskasvanud inimene ei peaks muretsema tunnikontrolliks õppimise pärast, samal ajal kui väike tütar tahab süüa ja suur poeg tahab omakorda emalt midagi.”

Kuid Kaire tõdeb, et pärast keskkooli poleks ta kindlasti praegust valikut teinud. „Seepärast ma ei teagi, millal õppima peaks. Noorelt teed juhuslikumat laadi, täiskasvanuna juba teadliku valiku,” muigab ta.

Erialasobivuse ja -vahetuse kohta saab lugeda www.rajaleidja.ee