Seda Õpitrepi numbrit kokku pannes tabas mind äratundmine: tahan ka õppida! Kõik õpivad - tõepoolest, kõik! - jäi inimeste lugusid kuulates mulje. Kuid mitte mina. Praegu, ma mõtlen. Ja kursustel, ma mõtlen. Sest väljaspool neid saan ma uusi teadmisi ja oskusi iga päev, iga tund.

Niisiis avasin haridus- ja teadusministeeriumi kodulehekülje, vaatasin üle, mida nad kirjutavad töötavatele täiskavanutele mõeldud tasuta kursuste kohra ning - möllisin end õpilaseks. Alates oktoobrist saab minust paariks kuuks ettevõtluse aluste ja ärijuhtimise õpilane. Miks just see? Sest keerulisel ajal tuleb tagalat kindlustada, ütleb mu isa selliste olukordade kohta. 

Kohasaamine ei olnud lihtne. Ammu enne, kui selle võimaluse avastasin, olid nimekirjad enamikes koolides sügissemestri kursusteks täis. Ja mis valusalt silma jäi: on terve rida koole, kus tasuta kursuste kohta infot küsijale nähvatakse ninakalt mitte midagi ütlev lause. Kodulehtedel ripub kuid vana info, kursuslaste nimekirjad näivad olevat riiklik saladus. Mis mulje see ajakirjanikule jätab? Ärgitab uurima, et ega ülimalt nõutud tasuta kohti althõlma tuttavatele-sõpradele jagata. Seda hindamatum on nende koolide suhtumine, kes teevad oma tööd (ka tasuta kursusi) tõepoolest hingega. Head alanud õppeaastat!

Agne Narusk