Kaire Talviste

Eestlased koolitavad end selleks, et paremini ja tulusamalt töötada. Mida lähemale penisonieale, seda enam vaibub huvi ka õppimise vastu, näitavad uuringud.

Oli aasta 1999, kui väikeses Möllni linnakeses Põhja-Saksamaal avastas 19-aastane eestlanna rahvaülikoolis inglise keele kursused. Suur oli neiu imestus, kui selgus, et ta osutus õppureist ainsaks, kes polnud jõudnud pensioniikka. Sõpru leidis neiu vanusevahest hoolimata.

Elutahet ja õpihimu täis sakslastest, kellele rahvaülikool olisotsiaalse kaasatuse võimalus pärast  aktiivsest tööelust kõrvalejäämist, jäi unustamatu mulje. Muidugi ei saa mainimata jätta seda, et Saksamaal on ligi 2400 rahvaülikooli, kus pakutakse igas vanuses õppureile enesetäiendusvõimalusi. Eestlannale oli see pisut võõras, sest meie pensionärid istuvad enamasti kodus või hoiavad lapselapsi.

Eestlaste seas pole enesetäiendamine veel nii populaarne ja mida vanemaks inimene saab, seda väiksemaks jääb huvi. „See on meie kurb tõsiasi, et juba 40–50-aastased peavad end õppimise jaoks liiga vanaks,” vahendab statistikaameti analüütik Tiiu-Liisa Rummo-Laes. Kui Rootsis osales tunamulluse statistika andmeil 60 protsenti üle 55-aastastest täiskasvanuile mõeldud koolitustel, siis meil on see protsent veidi üle 27.

Ka haridus- ja teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse talituse juhataja Terje Haidak tunnistab, et Põhjamaade eakad on sotsiaalselt oluliselt aktiivsemad kui meie omad. „Neil on väljakujunenud sotsiaalne võrgustik, neil on eneseteostuse võimalused ja ambitsioonid,” loetleb ta. „Ei istuta lihtsalt kodus, vaid tuntakse end ühiskonna osana.”

Meie pidev rahapuudus on tinginud aga olukorra, kus koolituste sihtrühmaks on enamasti noored. Sest nende puhul on suurem lootus, et õppimisele kulutatud raha teenitakse tagasi.

Olukorra lahendamise võimalusena näeb Haidak maakondlike rahvaülikoolide töö edendamist ja toetamist. Inimeste suhtumise muutumine elukestvasse õppimisse vajab aega. Tuleb arvestada meie tausta ja ajalugu: suurema osa ajast on inimesed pidanud võitlema majandusraskustega ja eelkõige on rõhku pandud lastekasvatusele ning töötamisele. Eeloleva kolme aasta jooksul on haridus- ja teadusministeeriumil kavas euroliidu sotsiaalfondi vahenditega luua maakondlikes rahvaülikoolides 40 000 vabaharidusliku õppe kohta. Seda pole Haidaki sõnul kuigi palju, ent inimesed saavad vähemalt maitse suhu.

VALDAVAKS TÖÖALASED KOOLITUSED
Eestis räägitakse elukestvast õppest peamiselt tööalaste võimete arendamise kontekstis. Suurem osa neist, kes on endale elukestva õppe tähtsuse selgeks teinud, näeb seda enamasti tööst tingitud vajadusena. Turu-uuringute 
aktsiaseltsi mullu oktoobris läbi viidud küsitlus näitas, et rohkem kui pooltel juhtudel on käidud tööalasel täienduskoolitusel või ümberõppel, mida finantseeris tööandja. Küsimusele, millistel koolitustel soovitakse kõige enam osaleda, vastas enamik küsitletuist, et ikka sellistel, kus saaks täiendada oma erialateadmisi ja -oskusi – eesmärgiga teha oma tööd paremini ning avardada karjääriväljavaateid.

Rummo-Laes vahendab statistikaameti uuringut, kus 80 protsenti eestlastest tunnistab, et käis koolitustel selleks, et oma tööd paremini teha. Soomes oli vastav protsent 65. Oma lõbuks õppis vaid kaks protsenti eestlastest ja 28 protsenti soomlastest. „Eestlastel võib olla valdavaks hirm kaotada tööd, tahe püsida konkurentsis, soov rohkem teenida,” arvab Rummo-Laes.

„Ent psühholoogiliselt on enda huvist lähtuv õpe positiivne. Inimesed mõtlevad enda ja oma vajaduste peale ning see kajastub nende elukvaliteedis, aga ühtlasi ka töös.”

Haidak lisab, et Põhjamaad on selles võrdluses kõige eeskujulikumad. „Sealses heaoluühiskonnas inimesed kaifivad suhtlemist ja kogukonnas olemist. Nad on aktiivsemad, tunnevad õppimisest ja elust mõnu,” kirjeldab ta. Haidak usub, et ka meie oleme sinna teel, ent see võtab aega. „Me ei saa arvata, et suudame kümne aastaga saavutada selle, mille nemad on saavutanud neljakümne aastaga. Aga on hea, et meil on võimalus nende kõrvalt õppida,” lisab ta.

Vabaharidusliku koolituse tähtsustamine on jäänud lubamatult tagaplaanile, leiavad haridusministeeriumi töötajad, kes on koostanud täiskasvanuhariduse arengukava ettepanekud järgnevaks neljaks aastaks. Eestis on seni peamiselt domineerinud vabahariduse hariduslik aspekt, mis tähendab, et püütakse valmistuda toimetulekuks kiiresti muutuvate igapäevaste ülesannete ja väljakutsetega. Ei teadvustata endale, et kursused ja õpiringid on olulised sotsiaalsete võrgustike kujundamiseks.

Nii ühiskonna areng kui ka muutused inimeste suhtumises võtavad aega. Ent märk muutustest on juba seegi, et täiskasvanuõpet propageerides on „konkurentsivõime tõstmise” kõrval hakatud oluliseks pidama ka muid väärtusi. Lähema viie aasta kavas võiks Haidaku meelest igaühel mingi täiendusõppe plaan olemas olla. Samal ajal on ta veendunud, et meie rahvas õpib rohkem, kui seda ise endale teadvustatakse. „Paljudel on arusaam, et kui pole Tartu ülikooli kuue samba vahelt viimase aasta jooksul läbi käinud, siis polegi nagu midagi õppinud,” vahendab Haidak eestlaste hoiakut.

HUVI ÕPPIMISE VASTU VÄHENES
Peamiselt väärtustavad enda pidevat täiendamist kõrgema haridustasemega inimesed, naised rohkem kui mehed. „Haritumad on ehk teadlikumad oma võimalustest, nad oskavad neid otsida ja nad on harjunud õppima,” pakub Rummo-Laes.

Turu-uuringute aktsiaseltsi uuringujuhi Vaike Võõbuse meelest tuleks lahendada küsimus, kuidas viia madalama haridustasemega inimesteni enesetäiendusvõimalused ja selgitada neile enesetäienduse vajalikkust. Ent õppimisest kõrvalejäämise põhjusi on ilmselt enamgi – napib võimalusi, napib raha ja eks jääb tahtestki puudu. Sageli ei oska inimesed koolitusi otsida.

Kui Euroopa Liidu 27 riigi keskmine täiskasvanuõppes osalejate protsent oli tunamullu 9,7, siis Taanis oli vastav näitaja 29, Soomes 23, Eestis kõigest 6–7 protsenti. Rahulolematuseks pole siiski põhjust, sest viimase kümne aasta jooksul on huvi elukestvas õppimises osalemise vastu üha kasvanud. Mullu toimus meil kolmeprotsendiline hüpe ja aasta lõpuks maandus tase 9,8 protsendil. Turu-uuringute aktsiaseltsi küsitluses vastas aga 40 protsenti inimestest, et lähema aasta jooksul ei soovi nad osaleda tasemeõppes, mõnel kursusel, õppe- või koolitusprogrammis (2007. aastal ei soovinud õppida 32% vastanuist). Võõbus usub, et sellises suhtumises mängivad rolli mitmed asjaolud – viiendik vastanuist olid üle 55-aastased ja pessimismi võis kannustada ka oktoobris juba kuklasse hinganud majanduslangus.

Mis saab edasi, ei julge keegi kindlalt öelda. Ettevõtted, kelle õlul on seni lasunud koolituste rahastamine, võivad selles näha kokkuhoiuvõimalust. „Samal ajal on töötajate koolitamine praegu just eriti oluline, et ettevõtte konkurentsivõimet suurendada,” arvab Võõbus.

Rummo-Laes pakub, et praeguses majandusolukorras võib juhtuda nii üht kui teistpidi: koondatutel on nüüd rohkem aega õppida, mõni läheb tagasi koolipinki, et oma kvalifikatsiooni tõsta; teisalt võib õppimine hoopis väheneda, sest ettevõtjad kärbivad esimesena koolituskulusid.

Inimeste käitumist ei oska praeguses olukorras ennustada ka Terje Haidak. Ta arvab, et ise koondatu olukorras paneks ta säästud pigem õppimise alla, kui püüaks alahõivatuna selle aja üle elada. Samas on ta kuulnud Tartu rahvaülikoolist, et paljud, kes on nelja-viie kuu eest kursustele registreerunud, ütlevad kohast ära – peamiselt hirmust, et ei teata, mis veel ees oodata võib.

Haidaki meelest on oluline seegi, kui paindlikult suudavad majanduslangusele reageerida riiklikud õppeasutused. Inimesed, kel on nüüd vähem tööd, leiaks ehk võimaluse lõpetada poolelijäänud tasemeõpe. Kas ülikoolid ja kutsekoolid on piisavalt paindlikud, et kutsuda tagasi buumiajal tööturule meelitatud noori ja leida neile lahendused kooli lõpetamiseks? Need on küsimused, millega peaks samuti tegelema.

Eesti täiskasvanud õppija
•• Naised õpivad rohkem kui mehed.
•• Noored õpivad rohkem kui vanad.
•• Kõrgelt haritud õpivad rohkem kui madalalt haritud.
•• Kõrgematel ametipostidel töötavad täiskasvanud õpivad rohkem kui madalamatel ametipostidel töötavad täiskasvanud.

Allikas: statistikaamet

Plaanid
•• Lissaboni strateegias on kirjas eesmärk tõsta täiskasvanute elukestvas õppes osalemise osakaalu Euroopas 2010. aastaks 12,5 protsendini. Eesti saavutas möödunud aasta lõpuks 9,8 protsendi taseme. Euroopa Komisjoni algatusel on järgmise kümnendi eesmärkide hulgas vastava sihttaseme tõstmine 15 protsendini. 
•• Euroopa Komisjon on uue kvalifikatsiooniraamistiku valguses sõnastanud eesmärgi suurendada täiskasvanute võimalusi omandada vähemalt ühe taseme võrra kõrgem haridus või kvalifikatsioon, viidates sellele, et kõrgemat kvalifikatsiooni eeldavatele töökohtadele liikuvad inimesed vabastavad omakorda koha järgmistele.
•• Eesti täiskasvanuhariduse arengukava koostamisel on oluliseks märksõnaks koolituse kvaliteet. Koolituse finantseerijal ja õppijal on vaja adekvaatset informatsiooni otsustamaks, milline koolitaja pakub ootustele vastavat teenust.
•• Toimiva elukestva õppe süsteemi loomiseks on vaja tõhustada täiskasvanuhariduse valdkonna juhtimist, kaasata sellesse senisest enam osapooli ning parandada koostööd ja teadlikkust. Koostöö erinevate sotsiaalsete partneritega on viimastel aastatel oluliselt paranenud, ent kohalike omavalitsuste tegevus täiskasvanud elanikkonnale elukestva õppe võimaluste loomisel siiani suhteliselt nõrgal tasemel.

Allikas: täiskasvanuhariduse arengukava aastateks 2009–2013 ettepanek