Kitsastes oludes tuleb kusagilt kokku hoida, paljudes ettevõtetes ja asutustes on kriips peale tõmmatud just koolituskuludele – tihtipeale pole koondatavate nimekirja koostades armu antud ka koolitusjuhile. Seda enam tunnevad tööandja poolehoidu need, kes töö kõrvalt oma kulu ja kirjadega õpivad.

Agne Narusk

Õpitrepi eesmärk oli kirjutada seekordne töörubriigi lugu uute töötajate õpetamisest töökohal. Justkui nagu õpipoisi- koolitus, kuid seekord n.-ö. valgekraede ridades. Seda, et intervjuud hakkavad meenutama peaga vastu kiviseina

jooksmist, ei osanud ette näha. Töö käigus lisandus kogutud materjalile üha enam ajastule iseloomulikke jooni: 12-st küsitletud ettevõttest kaheksas polnud koolitusjuhti enam olemas, küsimusele, kes nüüd valdkonnaga tegeleb, tuli vastus „sellega ei tegeletagi“. Neljas ettevõttes polnud koolitusjuhti kunagi olnudki, teemaga tegelesid personali- ning tegevjuhid paralleelselt või kuidas kunagi. Neist neljast kaks nentis, et aegajalt tehakse sisekoolitust küll – oma ettevõtte spetsialist jagab kogemusi ja teadmisi, eriti uustulnukatele. Viimast juhtub küll üha vähem, sest personalikulud on kokku tõmmatud ja naljalt kedagi juurde ei palgata. Kui palgatakse, püütakse kohe valida võimalikult kompetentne töötaja. Ülejäänud kahest firmast öeldi, et koolituseks või suisa kellegi väljaõpetamiseks pole ei raha ega aega. Ükski 12-st ei soovinud, et neist selles kontekstis kirjutataks ja nime mainitaks. On olnud paremaid aegu, võib nende põhjendused kokku võtta. Peljati, et konkurent võib arvata, et pankrot paistab jms.

Personaliga tegelejad nentisid, et rohkem kui kunagi varem vaatavad nad läbi sõrmede sellele, kui töötaja „jääb vahele“ tööajast õppimisega. Meil pole praegu suurt millegagi töötajaid motiveerida, põhjendas rõivatööstuses tegutsev personalijuht. Pealegi on õppivast töötajast palju kasu ka firmale, mis seal salata. Keskendume sellele, et ta meilt ära ei läheks ning lubame talle näiteks pikemat õppepuhkust ja säilitame selleks ajaks palga.

Esines ka vastupidist suhtumist: inimesi on nüüd niigi vähe, kui kellelgi on tööajast õppimiseks aega, siis järelikult ei lähe tema ametikoht täie ette ja sealt saaks kokku hoida (ametikohta kaotades ehk töötajat koondades – A.N.). Kõik 12 möönsid, et seadusega võimaldatud õppepuhkusele lubavad nad õppijaid igal juhul, kuid tööalast koolitust ettevõttest väljaspoolt lähimal ajal ette näha pole.

Kuidas aga koolitati uusi töötajaid varem? Reeglina pakuti nn kohanemisprogram- mi: tutvustati ettevõtte toimimist, inimesi, sisekorda. Otsene vastutus langes teise- le samas ametis töötanud inimesele või siis töötajale, kes oli teatanud oma lahkumisest. Tema ülesanne oli uus töötaja välja õpetada.

12 ettevõttest neli olid üle-eestilised, kaks Lõuna-Eestist ning ülejäänud Tallinnast ja Harjumaalt. Eelduseks oli rohkem kui 30 töötajat. Rõhutan, et telefoniinter- vjuudest tehtud järeldused ei pretendeeri uurimuseks ega püüa öelda, et nii nüüd asjad ongi. Ometi annab see mingi pildi toimuvast. 

Mida ütleb tööelu-uuring?
Septembris statistikaameti poolt avaldatud 2009. aasta tööelu-uuringu andmetel hindas ligi 90 protsenti tööandjatest oma töötajate oskusi ning teadmisi ametikohal töötamiseks piisavaks, ent pidas ka töötajate enesetäiendust oluliseks. Neist 40 protsenti oli töötajate oskuste ning teadmiste arendamise vajalikkuses kindlalt veendunud, 49 protsenti aga pigem toetas seda seisukohta. Kõrgelt hinnati ka töötajate valmisolekut omandada uusi oskusi ja teadmisi.

Tööandjad peavad oskuste ja teadmiste arendamist oluliseks küll, kuid nende pakutavate enesetäiendusvõimalustega ei olnud rahul ligi pooled töötajatest, keda uuringu jaoks küsitleti. Võimalust end töökohal täiendada pidas neist oluliseks 75 protsenti. „Töötajate rahulolu erines ametialaselt  ning sõltus ka sellest, kas töötati äriühingus või riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustes. Enam olid tööandja pakutavate enesetäiendusvõimalustega rahul tipp- ja keskastme spetsialistid, vähem aga oskus- ja lihttöölised. Kui tipp- ja keskastme spetsialistidest üle 70 protsendi kasutas viimase 12 kuu jooksul tööandja pakutavaid enesetäiendamis- võimalusi, siis oskus- ja lihttöölistest alla 50 protsendi,“ selgitas statistikaamet. Samuti hindasid riigi ja kohaliku omavalitsuse töötajad pakutavaid võimalusi paremaks ning ka kasutasid neid enam.

Uuringu kokkuvõttes rõhutatakse: „Keerulise majandusolukorraga toimetulek sõltub paljuski sise- ja välisturu taastumisest, kuid ka tööandja ja töötajate valmisolekust elukestvaks õppeks ning uute oskuste ja teadmiste omandamisest.“

Tööelu-uuringu korraldas statistikaamet 2009. aastal esimest korda. Uuringus osales 1330 tööandjat ning 4610 töötajat.