Õpiring: reis Ungari põrgukuumusesse laste jonni taltsutama
Kas olete omal nahal kogenud, et ei liigitu mingi nipiga ühegi euroliidu tõukefondi alla, et saada toetust õppimiseks, reisimiseks või mõneks muuks algatuseks? Peamiselt põhjusel, et te pole enam seaduse mõistes noor või ei taotle teaduskraadi.
Kaire Talviste
Ärge kibestuge, sest Euroopa Liidu elukestva õppe täiskasvanuharidusprogramm Grundtvig pakub täiesti tasuta võimalust veeta nädal välismaal teile huvipakkuval koolitusel.
Neist vabahariduslikest õpiringidest võivad osa võtta kõik. Paar tingimust siiski on: te peate olema täiskasvanu, teil peab olema piisavalt algatusvõimet, et mahukast kataloogist sobiv kursus välja valida. Kataloogi leiab aadressilt http://archimedes.ee/grundtvig. Olete sealt sobiva teema välja valinud, andke korraldajale oma huvist teada. Mis hakkab edasi juhtuma, sellest alljärgnevalt.
Õpiringist sai perereis
Pakkumisi on kataloogis ligi kakssada, enamasti on suhtluskeeleks inglise keel. Välja arvatud muidugi Prantsusmaal. Käsitöö, kodanikuhariduse edendamise, tantsuliste õpiringide jne seast köitis minu tähelepanu õpiring nimega Play-Create-Love ( mängi, loo, armasta – toim) Ungaris Szentendre linnakeses. Lühikirjelduses lubati, et osalised õpivad tegema mänguasju ning taasavastavad mängimise oskuse, mis aitab luua paremat kontakti oma lastega. See sobis.
Jõulude paiku täitsin sooviavalduse ja jaanuaris sain teada, et olen oodatud osalema. Korraldajad olid loengute ajaks organiseerinud toreda lapsehoidja, seega mõtlesin pere pisima endaga kaasa võtta. Projektijuht Zsuzsanna arvas aga, et pooleteiseaastase tegelase puhul oleks parem mõni lähedane täiskasvanu veel kaasa kutsuda. Et õpiringis oli vabu kohti, sai minu abikaasast samuti osaline ning otse loomulikult võtsime siis juba ka suurema tütre kaasa. Nii minu kui ka abikaasa reisi-, ööbimis- ja toitlustuskulud kaeti programmi vahenditest, laste eest maksime ise.
Veel enne minekut jagati meile kõikvõimalikku teavet õpiringi kohta, saadeti põhjalik ülevaade teooriast ning loodi Facebooki keskkond, kus võisime varakult üksteisega tutvuda.
9. juuli lõunal asusime teele. Budapestis ootas meid 36-kraadises leitsakus korraldajate kohale saadetud taksojuht, et meid pansionaati sõidutada. Seega polnud meil mingit vajadust võõras ümbruses kohvrite ja lastega orienteeruma hakata.
Kuumus sai terve Ungaris veedetud nädala paratamatuks märgusõnaks – maksimum ulatus 38 kraadini. Nii kuumad suved on Ungaris aastaid kestnud „ajutine” nähe. Kohalikud ilmselt usuvad, et leitsak järgmisel aastal enam ei kordu, sest konditsioneere pole nad soetanud. Neid polnud pansionaadis, mis muutis ööd talumatuks katsumuseks. Neid polnud kursuse toimumiskohas Waldorfi lasteaias. Neid polnud ka restoranis, kus me veetsime tunde lõuna- ja õhtusöögi ootuses. Lastega vanematele oli see ühe ventilaatoriga varustatud pinnal tõsine katsumus, kus omandatud uued jonniga toimetulemise teadmised kohe ka järele prooviti.
Teise päeva hommikul teatas kursusekaaslane Olga Lätist, et kuumuse pärast ei saa ta oma tütrega õpiringis enam osaleda ja lahkus.
Sisseelamine
Pühapäeval saime natuke aimu sellest, mis hakkab toimuma. Minu naiivne arvamus, et rattasõiduoskuse kohta uuriti põhjusel, et meid väikesele ringsõidule viia, lükati kohe ümber. Selgus, et need saavad meie igapäevasteks sõiduvahenditeks – pansionaadist Waldorfi lasteaeda ja tagasi. Esimene sõit kolonnis, lõõskava päikese all, tihedas liiklusvoolus võttis üle poole tunni. Lapsed olid janused, higised ja kärsitud, võõrad rattad tundusid ebamugavad, vanemad laususid mõttes palveid, et see Kolgata tee kord lõppeks.
Lasteaeda jõudes kasteti lapsed kiiremas korras külma vee alla, sest pisemad olid juba šoki äärel. Seejärel suunati põnnid mängima lasteaiahoovi, kust nad igal õhtul nagu röövlid tagasi tulid: jalad nii mustad, et kaks kasutuks muutunud svammi tuli pesu järel lihtsalt minema visata. Ühesõnaga, neil oli lõbus, mis ongi ju peamine.
Programmi juhtisid Zsuzsanna Ungarist ja Ravid Iisraelist. Kaasvõitlejateks olid noored koos lastega Poolast ja Eestist, üksikvanemad Rumeeniast, Sloveeniast ja Inglismaalt, kolm osalejat Türgist, lastetud noored Itaaliast ja Rumeeniast, ning vanaema Hollandist. Kindlasti oli üks värvikamaid tegelasi Airbusi piloot Doru Rumeeniast, kes tegi õpiringi nädala ajal ka ühe kiire töölennu Londonisse ja tagasi, ning vahepeal pajatas uudishimulikele nii palju oma tööst, kui need vähegi viitsisid kuulata.
Kahtlemata on selliste õpiringide tugevuseks kohtumine eri kultuuridest inimestega. Meie õpiringis keerles teema suuresti laste ja nende kasvatamise ümber, samuti õpetati oma kodumaa mänge ja tutvustati mänguasju.
|