Kõne  XIV täiskasvanud õppija nädala avaüritusel 7. oktoobril 2011 Rapla Vesiroosi gümnaasiumis.

Täiskasvanuhariduse nõudlejaid võiks nimetada kas igavesteks õpilasteks või üliõpilasteks. Ja selles pole kübetki etteheidet, nagu võiks oletada, mõeldes tagasi Nõukogude aega, kus õpingutes viletsalt edasi jõudnuid jäeti kooli kuni täiskasvanuks saamiseni, või siis 20. sajandi esimestesse kümnenditesse, kus rikastest peredest pärit – meie mõistes rantjeed – võisid lubada endale igavese üliõpilase seisust.

Tänapäeval järgib elukestev ehk ühe inimese elu läbiv õpe igavikulist mõõtkava. Ja võib-olla just see määrab ära õppe loomingulisuse. Igavikuline õpe ei saa olla igav, vaid liikumine ühelt avastuselt teisele täiusetaotluse lõppematul rajal.

Aga mingem korraks tagasi Eesti haridusajaloo lätete juurde. 1686. aastal võtab Saksamaal teoloogiat õppinud Adrian Virginius Riiga kaasa oma isa, Kambja pastori Andreas Virginiuse ja teiste Lõuna-Eesti pastorite tõlgitud Wastse Testamendi käsikirja ning toimetab selle trükki.

Selsamal aastal on Tartus õpetajate seminari asutanud rootsi juurtega Bengt Gottfried Forselius ette valmistamas esimese lennu lõpetajaid nende tulevaseks misjonitööks. Sest tol ajal on rahva õpetamine misjonitöö, nagu olid seda varakristlikul ajal teinud jumalasõna levitamisel mungad ja esimeste kirikute koguduseliikmed. [---]

Forselius valib välja eesti talupoegadest lõpetajate seast Ignati Jaagu ja Pakri Hansu poja Jüri ning sõidab oma kahe kasvandikuga üle mere Stockholmi, kuninga palge ette. Reis on mõeldud tõestamaks, et kuuldused maarahva õppimisvõimetusest ei vasta tõele. Kuningaks on siis Karl XI. Noormehed demonstreerivad talle oma lugemis- ja lauluoskust ning nende tubliduse märgiks kingib kuningas kummalegi ühe kuldtukati.

Me võime seda legendiks saanud ajaloolist episoodi võtta esimese näitena õppimisest kui loomingust, sest kahtlemata oli nii Jaagust kui ka Jürist seeläbi saanud teine inimene. Õppimine loomingulise tegevusena sisaldabki üht pidevat ületamiste jada, millekski saamist ja selles saamises uuteks ületamisteks ettevalmistumist. Õppimine on eneses valmisoleku kujundamine uute teadmiste ja oskuste vastuvõtuks, milles rahuloluga kroonitud suurimaks võiduks on õppija eneseületus.

Ent rännakem edasi Eesti haridusloo radadel. Pärisorjadest talupoegadele, keda 17. sajandi lõpuks oli Eesti- ja Liivimaal hinnanguliselt 350 000 hinge, oli nende valitsejate meelest vaja vaimuvalgust vaid nii palju, et nad valitsejate soove ja tahtmisi mõistaksid tõlkida nende ees seisvateks kohustusteks. Uusaja humanismi ning valgustuse tuuled jõudsid aga puhuma hakata ka Euroopa perifeerias ja nõnda kujunes Eestiski välja rahvakoolide võrgustik.

Talupoegade vabastamine pärisorjusest 1819. aastal lõi aga õppimisele täiesti uue eesmärgi. Vabaduse määra ja raamistikku kujundavate seaduste tundmine osutus nüüd elutähtsaks. Seda meenutavad meile 19. sajandi keskpaiga talurahvarahutused, mis vallandusid just nimelt sel pinnal, et Juuru ja Mahtra talupojad lugesid 1849. aasta  uuest talurahvaseadusest välja seda, et nad on vabastatud edaspidi teorendist. Paraku oli rüütelkonnal õnnestunud smugeldada seadusesse punkt, mille kohaselt endised, vakuraamatuisse kantud teopäevanormid astuksid  jõusse alles tulevikus. See tõlgenduskonflikt kasvas üle Mahtra sõjaks ja oli ühtlasi esimeseks kinnituseks, et eestlased on suutelised oma lugemis- ja selleks ajaks ka juba laialt levinud kirjaoskust rakendama oma õiguste ja isikuvabaduste kaitseks.

Õppimisest kui loomingust võime täiel häälel kõnelda eestlaste rahvusliku liikumise aegu. Just 1860.–1870. aastatel kujutas haridustung endast religioosset tunnet. Algul puudutas see eesti mehi, õige pea aga ka naisi.

6. juulil 1870. aastal peab Jakob Hurt Helmes rahvusliku liikumise juhtivatele tegelastele kõne, mis kannab pealkirja „Meie koolitatud ja haritud meestest”. Ma tsiteerin sellest üht kohta, sest just sellest kõnest pärineb eesti kultuuri üks aluslauseid.

„Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada?” küsib Hurt ja jätkab: „Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Sedaviisi suureks küll eesti rahvas iialgi saada ei või. Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahval keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.”

Ehk siis kokkuvõtvalt üle öeldes Hurda kõne juhtmotiivi: eestlaste suurus seisnebki nende harituses.

Iga inimese enda haridustung kasvab üle rahvuslikuks eneseloomeks ja me teame, et just neil aegadel vallandunud seltsiliikumise keskseks eesmärgiks oli laialdane õppimine. Üheks mälestusmärgiks seesugusele hariduslikule tormile ja tungile oli Eesti Aleksandri kooli liikumine. Nõnda siis võime öelda, et eesti rahvas kujundas end  õppimise kaudu rahvuseks, andis omakultuurile eesmärgi ja sisu ning lõi aluse kodanikuühiskonna arenguks. See haridustung ei vaibunud ka järgnevatel kümnenditel. Eesti kirjandus registreerib sel teel mitmeid tähthetki. Meenutagem vaid Tammsaare „Tõe ja õiguse” teist köidet, milles Maurus ütleb Indrekule, et eestlane peab õppima end kas või hulluks, sest ainult nii suudab ta tõusta kõrgemale oma saatusest. Haritud eestlane ongi selle rahva aadel. Või võtkem Oskar Lutsu „Kevade”. Lapsed on taas kodudesse minemas, kes karja, kes muid talutöid tegema. Õpetaja Laur – lapsesõbraliku õpetamise sümbolkuju – jätab oma hoolealustega hüvasti. Mida ta ütleb Järveotsa poisile, kellest juba peaaegu mees saanud? „Tule aga tule veel üheks talveks, kui vähegi võimalik on. Mis siis, et sa juba suur poiss oled – pole midagi! –, vanad mehed käivad ka koolis. Näe, Vippergi lubas tagasi tulla.”

Aga ma jätan nüüd ajaloo sinnapaika ja puudutan õppimist kui loomingut kirjutamise ja lugemise aspektist. Mõlemad on omavahel tihedalt seotud. Ehk siis –ilma lugemiskultuurita hääbub kirjakultuur ja ilma kirjakultuurita muutub lugemine hajusaks ja kaootiliseks. Kirjutamine jõudis eesti kooli, muutus õppimise tähtsaks osaks 19. sajandi algul, kust pärineb ka Rosenplänteri loodud sõna „pliistik” ehk pliiats. Sajandi keskpaigaks oli kirjutamise õpetus muutunud üldiseks. Kirjutamise erivormiks on kirjatehnika, mis veel minu kooliskäimise algusaegadel oli erakordselt tähtis aine. Just kirjatehnika ehk ilukirja kaudu näeme õppiva inimese füüsilise seose kujunemist õpitavaga. Kirjatehnika sobib niisiis õppimise kui loomingu võrdkujuks. Ma ei tea, milline on praegune seis koolides. Kas veel üldse õpetatakse ilukirja ja kui palju ning kui põhjalikult seda tehakse? Või ollakse juba harjunud kujutlusega, nagu tähendaks kiri üksnes arvutiklahvidele toksimist?

Igatahes – kui see on ka taandunud – on siiski oluline tunnistada, et kirjutamise kaudu, teadmiste läbikirjutamisena me kinnistame oma mälus õppimise jälje. Meil on nõndaviisi alati võimalus naasta õpitu juurde, seda värskendada ja kirjutatust edasi minna. Ehk siis –  õppimises loomingulisuse säilitamine tähendab ühtlasi kõikvõimalikke kirjutusi. 

Õppimine on ennekõike lugemine. Nii teadmiste kui ka nendevaheliste seoste lugemine. Ja kirjandusõpetajana tahan rõhutada  ka ilukirjanduse lugemist, ilma milleta kängume emotsionaalselt ja vaesume väljendusoskuses. Ilukirjanduse lugemine – isegi kui see sünnib meelelahutuseks – kannab endas vägagi loomingulist alget. Vahest kuni ülikooli viimaste kursusteni arvasin ma, et lugedes raamatut, loen ma sellest mõnd lugu, loodus- või inimestekirjeldust, saan teada mingeid fakte või osalen sündmustikus. Kuni ühel loengul selgitas üks mu õpetajatest, Juri Lotman, lugemise varjatud olemust ja nõnda siis ühtlasi selle tähtsust isiksuse kujunemisel.

Kui me loeme, siis me ühtlasi kuuleme. Kuuleme autorit jutustamas, tema tegelasi rääkimas. Luule puhul kuuleme luuletajat läbi elamas tundeid ning neid kujunditeks vormimas. Nõnda oleme osalised raamatu loodud tegelikkuses, mis jõuab meieni kas selle koopiana või võimaliku tegelikkusena. Aga selle kõige kõrval me loeme ühtlasi iseend. Me ei pruugi seda märgata, aga kui jääme hetkeks jälgima endid kui lugejaid, siis tajume, et ka meie ise kõneleme, et meis endis on keegi, keda me kuuleme kõnelemas.

Nõnda on lugemine oma olemuselt loominguline protsess. Raamatute läbi me taasloome sinna kirjutatud maailma, aga me loome ühtlasi iseend. Eesti keel tunneb üht lendlauset, mis kõlab nii: „Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea.” See viitab vajadusele omandada lapseeas kõik teadmised, mida täiskasvanuna vaja võiks minna, ehk teisisõnu, end ette valmistada eluks. Kuid seda mõttetera võiks tänases kontekstis esitada ka vastupidises järjekorras: „Mida Juhan ei õpi, seda Juku ei tea.” Elukestev õpe on ühtlasi kultuuri järjepidevuse tagatis. Sest tõepoolest, meil ei oleks lisaks elukogemusele jagada oma lastele midagi, kui me ise juurde ei õpiks. Ja kuigi sellele õppimisele seab aeg ise iga inimese puhul ükskord piiri, ollakse ometigi osaletud pidevuse ehk teisisõnu igaviku teenimises.