Kui meil ei teki küsimusi, kas oleme siis üldse õppinud?

Põlvamaa aasta õppija Margit Õkva (50) on nentinud, et teinekord muudab õppimine elu hoopis keerulisemaks – iga kord tulebe endalt taas küsida, kas seda on tõesti taas vaja. Kuid iga kord on vastus sama ja midagi pole parata – ikka on vaja!Tema teadmistepagas on laialdane, varieerudes klassikalisest massaažist idamaiste praktikateni (nt oskab ta Hawaii ehk Lomi-Lomi massaaž), pärimuskultuuriskoolituse „Hakkame santima“ läbimisest  lapitöö ja tekstiilide kujundamiseni. Õpingutelt saadud teadmised rakendab Margit julgelt eneseteostuseks. Pärimuskultuuri mentorkoolitus tutvustas lisaks kadri- ja mardipäeva kombestikule ka võimalusi, kuidas kogukond kaasa tõmmata. Nii õpetas Margit õpetas möödunud sügisel lastele maskide valmistamist  ja edaspidi on kavas perilased santima panna. Ka käsitööoskuseid annab ta edasi praktiliste töötubade näol. Neist on kasvanud välja soov asutada Peri raamatukogu-külakeskuse juurde käsitöötuba.Pärimuskultuur on Margiti suur armastus ja sellest kannustatuna on ta andnud suure panuse kohaliku kogukonna jätkusuutlikkusse. 2019. aastal võitis tema autorilaul „Mõtõlus“ võrukeelse laulupeo Uma Pido uute laulude konkursil esikoha ja tuleb järgmisel peo ettekandele! Möödunud aasta oli murdelise tähendusega ka kogu Peri kogukonna jaoks, seda suuresti just tänu Margitile. Varakevadel asus Margit tööle Peri raamatukoguhoidjana. Selle aja jooksul on Margit asutanud MTÜ Peri Külaseltsi. Ühtlasi valiti Peril esmakordselt külavanem.  Margiti eestvõttel tähistati 2019. aastal Peri küla esmamainimise 475. aastapäeva. Sel puhul oli väljas mitu näitust, näiteks endisaegsete Peri perenaiste käsitööesemete näitus „Rätik,  linik, püür“. Margit soovib kindlasti käsitöö- ja pärimuskultuuritegevustega jätkata, seda koos huvilistega oma kogukonnast. Juba oktoobris jätkub Räpina Aianduskoolis tema koolitus rõivaste rediseini ehk ümbertegemise teemal. Üle 10 aasta on ta tegutsenud ka maakonnalehe Koit ajakirjanikuna ega hoia oma sulge praegugi sugugi vaka all, vaid kirjutab jätkuvalt sisukaid artikleid Peril toimuvast Põlva Teatajasse.

Miks te õpite?
Üks mu kunagine õpetaja ütles, et miks-küsimus saab alati rumala vastuse. Miks ma õpin - seda tahaks isegi teada. Kui aga mõelda, mis mind motiveerib õppima, siis on vastus maailmapildi ja sellest arusaamise avardumine. Ning kui eriti veab, siis ka uue tööriista lisandumine isiklike oskuste pagasisse. Ja tööriistu ma armastan.Õppimine õpetab iseennast arusaadavamalt lahti mõtestama. Selle avastuseni jõudsin 2015. aastal, kui olin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mööblirestaureerimise individuaalõppel ja toimetasin vabatahtlikuna MTÜ Veriora Tsunft juures. Need vanad, kohati üdilagunenud mööblitükid justkui isikustusid ühel hetkel. Tajusin nende lugusid, nende hiilgeaegu ja traagikat. Olin pigem terapeut kui restauraator ning seda ka iseendale. Seega võib õppimine olla mitte lihtsalt ühe oskuse füüsiline omandamine, vaid lausa filosoofiline, psühholoogiline ja isegi teoloogiline protsess.Püüd jõuda elu terviklikkusele ja täiusele lähemale ilmselt ongi see, mis mind ikka ja jälle midagi õppima innustab. Eelistan mitteformaalset õpet formaalsele, sest selles on rohkem hapnikku ehk vaba arenguruumi. Kõige odavam ja kättesaadavam koolitaja on raamat. Ilukirjanduslikke teoseid juhtub mu öökapile harva, küll aga on seal virnade viisi neid, millest midagi õppida annab.

Milliseid muutusi on täiskasvanuna enese täiendamine Teie ellu toonud?
Suurim muutus, mida õppimine on minu ellu toonud, on suhtluskultuuri paranemine. Paranenud on eneseväljendus, oskus teist kuulata, temast aru saada, ennast arusaadavaks teha. Oskus vältida nn päästikuid, olema kannatlik, panustama maksimaalselt, kuid hoidma ootuseid madalal. Tunnen, et minust on saanud parem inimene. Kõik seda muidugi nii ei näe, sest enesekindlus on andnud juurde julgust end ausalt väljendada ning seda tõlgendatakse sageli kui ülbust või ebaviisakust. Uute oskuste omandamine on oluliselt suurendanud ka majanduslikku turvatunnet. Õppimine hoiab naha toore ja meeled värsked, sest veeravale kivile ei pidanud ju sammal selga kasvama.Õppimisega on kaasnenud ka südamevalu. On juhtunud, et mulle on koolitamisi lähedase poolt lausa ette heidetud. Vahel olen isegi mõelnud, et kas mul targemat teha pole kui laupäeva hommikul kell kuus hakata Tartu või Tallinna sõiduks bussi või rongi peale minema või terveid nädalavahetusi kodust ära olema. Vahel on aga vedanud ja tuleb ainult Võrru või Räpinasse sõita.Mind on vaevanud ka mõte, et olen tegelikult üks suur ressursside raiskaja – õppinud kui palju, aga kus on mu vägev ettevõte ja panus majanduskasvu? Eriti teravalt oli see teema üleval möödunud aastavahetuse künnisel kui massaažiõpingud olid jõudnud poole peale. Olin parajasti Tartus Küüni tänava Biomarketis üht ostu tegemas. Seal oli kassas purgike rullikeeratud tarkuseteradega, mida uue aasta teejuhiks kaasa võtta. Minu rullikeeratud ribakesel seisis järgmine tekst: kui oled seni õhulosse ehitanud, siis tea, et see pole olnud tühi töö – nüüd pead neile lihtsalt vundamendi alla ehitama. Tsitaadi autor oli Henry Ford.