Leiutajateküla Tiina: nii palju on elus veel õppida!

 


  "Mul on olnud hullult ränk 
      töökogemus. Ja hullult kihvte   
      võimalusi."
 

Detsembri viimasel päeval pani karjäärinõustaja Tiina Saar (36) ümbrikusse oma soovid 2009. aastaks. Praegu on märtsikuu ning need on suures osas juba täitunud.  
Agne Narusk

Igal hommikul tõmbab Tiina tossud jalga ning sööstab Uue Maailma ajaloolise puitasumi vahele äratusjooksu tegema. Ja klõpsib silmadega kauneid looduspilte teha, et neid sii sõhtul üksi olles uuesti meenutada. Kes on käinud mõnel igava töö- või karjäärikonverentsil, teab, kui värskendavalt mõjub Tiina sööstime lavale pärast mitmeid eestipäraselt monotoonseid ettekandeid. Kes on temaga isiklikult kokku puutunud, teab sedagi, kui innukalt ta sööstab silmade põledes vestlusse, olgu see mis teemal iganes. Samamoodi – sööstes – siseneb ta igasse uude etappi oma elus. Isegi siis, kui hetk hiljem jääb seisma ja mõtleb: „Pagan! No nüüd on paras jama.” Ning sööstab edasi. Ning mitte midagi halba poel juhtunud sellest, kui on haaranud kinni esimesest ripakil niidiotsast, vastupidi - end välja tirides on ta saanud uue ja vajaliku kogemuse võrra rikkamaks. Pole olemas midagi sellist, mida ei saaks ära õppida, ütleb Tiina. Ja tema elulookirjeldust lugedes tuleb nentida, et tal on õigus.

90-NDAD: USK JA MURETUS
Väike Rakvere, kust ta pärit on, meenutab mõneti kodust Kristiine linnaosa seda otsa Tallinnas, kus elab Tiina – Uue Maailma seltsi tegemiste kaudu tuntud miljööväärtuslike majadega kanti. Pealtnäha natuke unine alevielu, aga erksaid inimesi leidub küll ja veel. Kui kuulata naise toonaseid meenutusi, tundub, et hakkad lähemale jõudma vastusele, miks Tiina on selline, nagu ta on – august pinnale rabeleja, et sealt omal jõul end edasi tirida.

Tiina lapsepõlves tegutses Rakveres kooliteater, mida juhendas tema lavastajast ema. Näiteringis ei saanud ta kunagi ühtegi peaosa. Et ema ei süüdistataks tütre eelistamises. Aga okas jäi hinge: „Ema ei andnud mulle võimalust,” ütleb Tiina ise. Aasta pärast, kui ema enam noortega ei tegelnud, sai Tiina kooliteatrite festivalil parima naispeaosatäitja tiitli. Läks ja proovis pärast kooli lõpetamist „lavakasse”, aga sisse ei saanud. See-eest said mudilased ühes Rakvere lasteaias endale aastaks kasvataja, kes nad oma koju mängima viis ning lasteaiatundi päris ehtsa koera kaasa võttis. Oli 90-ndate algus, usk kõikvõimalikkusesse ja muretus.  

Otsus minna Tartu kunstikooli skulptuuri õppima sündis noores peas lihtsalt – seal on niikuinii kõik mehed, järelikult saan ainsa naisena sisse. Plaanil oli kaks nõrka kohta: esiteks polnud Tiina mitte kunagi skulptuuri teinud, teiseks oli seal naisi küll. Edasi tuli see, mida ta nimetab „täielikuks juhuseks”. Tartust saabudes jäi teel Tallinna bussijaamast koju ette Juhkentali kaubanduskool. Vaatas siis neiu sisse kokkade klassi – olid teised trossis ja tõsised. Piilus sisse kelnerite-ettekandjate ukse vahelt – ja sinna ta jäigi. „Ma ei mäleta keskkoolis õppimise ajast erilisi edukogemusi. Matemaatikas tegeldi ainult oivikutega ning kehalises kasvatuses jäeti jooksmise pärast suvetööle,” meenutab Tiina. „Aga Juhkentalist tuli edukogemusi ridamisi!”

TÖÖ, TÖÖTUS JA ÕPINGUD
Linnahalli kai äärde oli vahepeal end ankrusse seadnud soomlastele kuuluv ristluslaev More. Ja just sinna pärast teeninduskooli lõpetamist Tiina maanduski. Morel kehtisid omad seadused, sellised, mis (Eesti)maa peal judinad üle selja jooksma panid. „Kui sa oled õppinud elu aeg ausust ja siis puutud kokku niisuguse maailmaga – siis sa ei oska enam kuidagi olla,” räägib Tiina. Sööjatest pungil suitsune ruum, kelneri valjuhäälne „Aljoša, dva romšteksa!”; rasked kuldketid, vihaga õhku lennutatud taldrikud ja arvevihik pealkirjaga „Maffia”. Ühel päeval sai see kõik ootamatult otsa ja vedas, et juhtus olema Tiina vahetus, nii sai ta lahkumiskompensatsiooniks kaks kasti peenemat Šoti piparmündinapsi. Olid 90-ndad.

Töötut Tiinat nähti igal neljapäeval Rakvere lehekioski kõrval Eesti Ekspressi ootamas. Ise 20-aastane, kandideeris ta kõikvõimalikele töökohtadele. Näiteks karateeklubi direktrissiks, ja oli täiesti kindel, et ta sinna sobib. Midagi temast siiski intervjueerijatele silma jäi, sest talle pakuti võimalust lükata käima üks baar, mis otsapidi oli klubiga seotud. Tegi ära, st lükkas käima. Pärast jäi samasse baari „jõhvikaks” (neidis, kes laudadelt nõusid koristab – toim) ning mäletab seda aega kui oma elu üht ängistavamat perioodi. Sellist, millest väljatulekuks pead leidma endas jõudu see järsult katkestada.

Edasi tuli kaubanduskool Soome väikelinnas, kuhu Tiina saabus, ilma et osanuks keelt. Poole aasta pärast küsisid kohalikud, et kust kandist sa siin Soomes pärit oled. Hesast (Helsingist – toim), vastas Tiina, ja teda usuti.

Tagasi Eestis tegi Tiina edukalt läbi laevafirma Viking Line konkursi, seda peeti 90-ndate keskpaigas ikkagi eliittöökohaks. See oli vägev aeg, ütleb naine. Kuigi jah, töö käigus teisenes nende reisikonsultandi töö hooajatööks. Tol ajal süvenes Tiina psühholoogiahuvi – esmalt tulid muusikateraapia õpingud Tallinna ülikoolis, siis psühholoogia Jaan Tõnissoni instituudis. „Tõesti, mu elu on olnud nagu kaleidoskoop – keerad ja näed, milleks üks või teine tükk on olnud vajalik,” tõdeb Tiina.

EMAKS ÕPPIMINE
Õpingute kõrvalt tuli elamiseks raha teenida. Nii marssis 20-ndates tütarlaps julgelt sisse Olümpia hotelli uksest ja küsis tööd. Pakuti korruse peaadministraatori kohta. „Olin ilmselgelt liiga noor. Mingeid juhiomadusi mul ei olnud. Ja nüüd oli käes see koht, et tuli kiiresti teatud kindlad asjad ära õppida, boonuspalkade arvutamine näiteks,” meenutab julge pealehakkaja. Enne esimese lapse sündi jõudis ta pidada veel Tallinna kaubamajas reklaamhääle ametit. Teate küll: „Lugupeetud ostjad, teise korruse naisteosakonnas on müügil uus kvaliteetne pesu.” Ja siis tuli siia ilma imetilluke Liisbeth.


Kui lapsed sündisid, seadis
Tiina end sisse kodukontorisse.

„Ma ei öelnud kaubamajas, et beebit ootan ja valmistasin neile pettumuse. Aga ma ei petnud, sest ma tõsimeeli uskusin, et hopsti sünnitan ära ja kohe tööle tagasi,” muigab Tiina.

Emaks õppimine ei olnud talle lihtne – kogu see lugu tütre sünnist tänase päevani on olnud väga õpetlik, ütleb Tiina. Toona läks ta kolmekuuse lapse kõrvalt tööle – Olümpia hotelli 22. korrusele teenindusjuhiks. See kolm aastat oli ka üks tõesti kihvt aeg, ütleb naine. 

Tööl oli põnev, kuid pereelu ämma katuse all hakkas kiiva kiskuma. Raske oli korraga kolme rolliga toime tulla – töö, naine, ema. Peatselt tuli leida vastus küsimusele: kuidas olla hea vanem edasi siis, kui lapse isaga enam koos ei ela?

KARJÄÄRI KEERDKÄIGUD
Tiina Saar on paljude eestlaste jaoks tuntud kui tööelust ja karjäärist rääkiv ning kirjutav inimene. Ta on teinud seda 2001. aastast peale tööotsinguportaali CV-Online turundusjuhina. Ajalehtedes, ajakirjades, teles ja raadios. Alustanud turundustöö ja kirjutamisega täiesti nullist. Aga mis sellest, mõlemat läks ta kiiresti õppima – see on Tiina.

Olümpia hotelli ning CV-Online’i vahele jääb aeg, mille kohta Tiina ütleb taas – väga õpetlik! Tundub, et Tiina elus polegi olnud aega, mis ei oleks talle midagi õpetanud. Nii ongi, vastab ta ja tunnistab: „Aga paar korda olen end ikka väga rumalana tundnud.” Üks selline kord oli siis, kui ta Regiosse tööle läks, teine siis, kui suhtekorraldajaks kandideeris. „Tagasi mõeldes liigitan need korrad huumoriklassika varasalve ning olen selle võrra armulisem nende kandideerijate suhtes, kel pole aimugi, mis töökohta nad õigupoolest püüavad,” muigab Tiina.

Nüüdseks on ta lõpetanud psühholoogiaõpingud ülikoolis, teinud läbi reporterikooli, suhtlemistreeneri koolituse ning õpib psühhodraamat. Ta on end rääkinud ja kirjutanud koolitajaks ning karjäärinõustajaks, keda kutsutakse teistele tarkust jagama. Eriti tugevana tunneb Tiina end tööõnne teemadel kõneldes. Sest temal endal on parasjagu see õnn – teha asju, mis sulle meeldivad ja mida sa kõige paremini oskad. Siia alla käib ka lapsevanemaks olemine – tütreid on Tiinal nüüdseks kolm. Ta kiitleb, et on õppinud tegema mõnuga süüa ja õhtusööki pereringis nautima, on õppinud olema abikaasa. Aga seiklused pole lõppenud, naerab ta: „Nii tohutult palju on võimalusi! Iga asjaga on nii, et teed ühe ukse lahti ja seal on viis ust veel taga. Kahju, et mul pole mitut elu!”

P. S.! Ja nüüd tahab Tiina õppida psühhodraama lavastajaks, puude ravitsejaks, eesti filoloogiat ning raamatupidamist. Nagu Leiutajateküla Lotte.

TIINA SAAR
• Sündinud 6. juulil 1972 Rakveres.
• Lõpetanud Audentese ülikooli psühholoogia erialal, Lapua kaubanduskooli Soomes väliskaubanduse erialal, Tallinna Juhkentali kaubanduskooli turismi- ja hotelliettevõtluse erialal, Rakvere 3. keskkooli.
• Õppinud veel reisikonsultandi tööd, reklaamihääle tehnikat, muusikateraapiat, turundust, IT-d, personalitööd, müügitööd, kutse- ja karjäärinõustamise internetipõhiseid lahendusi, reporterikoolis, suhtlemistreeneri väljaõppel, psühhodraama enesearengu grupis, rahvusvähemuste integratsiooni ja karjääriteenuseid. Praegu õpib Tallinna psühhodraama koolis psühhodraama rakendajaks. 
• Töötanud kuus aastat CV-Online’is turundusjuhina; lisaks toimetab kolmandat aastat ajakirja Tööjõuturg; peab loenguid, viib läbi seminare ja koolitusi karjääri edendamise teemadel Tallinna ülikoolis, Tartu ülikooli õpetajate seminaris jm. 
• Avaldanud arvukalt publikatsioone ja artikleid suuremates päevalehtedes tööelu teemadel. 
• Kirjutanud kaks tööteemalist raamatut: „Kuidas võita maailma parim töökoht” (2005) ja „Karjääri keerdtrepp ehk kuidas luua endale meelepärast tööelu” (2006). Peagi ilmub tema sulest kolmas raamat. 
• Käivitas tööõnne teemalise portaali www.aaretesaar.ee ning valmistab ette Eesti suurimat muinasjutuportaali. Annab Rocca al Mare erakoolis valikainena karjääriõpetust. Kuulub Eesti karjäärinõustajate liitu. Vabal ajal luuletab ja kokkab, osaleb Uue Maailma seltsi tegemistes.

Abielus, peres kasvavad 12-aastane Liis-
beth, 4-aastane Marta Mia ja 2,5-aastane Mette Mai.