Harjumaa aasta õppija Katrin Tomberg-Tohter (56) tundis aastaid, et lisaks kunstiinstituudis omandatud arhitektiametile tahaks ta teha veel midagi, mis oli meeles mõlkunud juba keskkooli lõpetades. Oli ta ju ikka sobinud sõbraks nii suurtele kui väikestele, nii tervetele kui erilisemate vajadustega inimestele. Psühholoogiaõpingud Tartus jäid aga toona vaid mõtteks. Tartu Ülikooli eripedagoogikat õppima jõudis Katrin aastaid hiljem.

Miks te õpite?
Olen kogu elu lastega hästi klappinud. Olin ka erivajadustega inimestega kokku puutunud. Oma lapsed olid suureks kasvanud, kui otsustasin oma ammuse mõtte teoks teha ja eripedagoogikat õppima minna. See tundus põneva proovilepanekuna, võtsin aja enda jaoks. Õpingud on ka näidanud, et meie hariduskorralduses oleks vaja eripedagoogika rolli enam väärtustada, iga inimene on ju tähtis. Olen saanud oma uue eriala teadmisi arhitektiametiga kokku viia projekteerides mitmeid lasteaia ja kooli-hooneid erivajadustega lastele.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Õppimine on minu elus palju muutnud. Maailmanägemine on palju mõistvam ja sallivam. Tuleb palju rohkem teada ja osata, et erivajadustega inimestega suhelda. Kõik pole alati sugugi vaid must ja valge. Avarat pilku ja mõistmist hindangi kõige rohkem, see on eelduseks, et suuta aidata. Olen palju õppinud ka Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses vabatahtlikuna töötades. See on suunanud enam sotsiaalobjekte kavandama – oskan erivajadustega inimeste huvidega arvestada.  Rõõmu teeb, et õpingud pole veel sugugi läbi – sügisel jätkan Tallinna Ülikooli kunstiteraapia magistriõppes.