Jakob Jõgisuu

 


                                                    

Tallinna aasta õppija Jakob Jõgisuu (31) on pidanud uuesti alustama selle sõna kõige tõsisemas mõttes. Üle kahe aasta võitlust haruldase ajukasvajaga, nägemiskaotus ning luhtunud võimalus töötada õpitud erialal arhitektina – need on tõsiasjad, millega Jakobil on tulnud leppida. See kõik võiks vabalt võtta elutahte, kuid Jakob ei ole selline inimene. Ta loodab nägemise Ameerika ja Hiina tohtrite abiga taastada ning elab põnevat elu. Noor mees õppis massööriks ning kirjeldustõlgiks, loob töötukassa toel kirjeldustõlget pakkuva ettevõtte, millega on ise saatusekaaslastele tööandjaks, ning tutvustab kirjeldustõlke võimalusi laiemale avalikkusele. Depressiivsetest mõtetest on aidanud välja tulla lõõtsamäng, audioraamatute kuulamine, seltskonnatantsude õppimine, reisimine – ta on muuhulgas rahvusvahelise projekti koordinaator – ja maakodu Kihnu saarel. Üheks eesmärgiks on võita 2022. aasta Pekingi paraolümpial medal suusatamises. Jakobi soov on meedia vahendusel tutvustada pimedate inimeste maailma. Tema suurim tänu läheb perele ja juhtkoer Life’ile. Jakobi ema Lea ütleb, et poja elujõud, aktiivsus ja positiivne suhtumine aitab temalgi toime tulla.

Miks Te õpite?
Uued teadmised aitavad silmaringi laiendada. Aktiivsus ja avatus õppimisele on teadlik võimalus välistada sünged mõtted. Õppida on tulnud palju, näiteks massažikoolitusel said selgeks kõik lihased ja kaheksa erinevat massaažiliiki. Teine asi on, mis nende teadmistega peale hakata. Olen saanud rakendust pakkuda ka teistele – Kihnus oli meil „Mere peo“ festivalil oma pimemassööride telk, mis osutus väga populaarseks. Kirjeldustõlke vallas tahan oma ettevõttega pakkuda uudset tõlkevõimalust – ooperi- ja balletitõlget, mida hetkel veel Eestis ei pakuta.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Püüan oma elu näitel tutvustada, mismoodi nägemispuudega inimesed tegelikult elavad ning mida suudavad. Osalen ühiskonnaelus aktiivselt. Olen olnud vabatahtlikuks erinevatel üritustel, nimetagem näiteks PÖFFi, muuseumiööd ja Tallinna maratoni. Usun, et nägemine taastub ja saan jätkata terve noore mehe elu. Õpitud ja kogetud pagas jääb ju ikka alles. Minu moto on „Kui hunte kardad, ära metsa mine.“