Raplamaa aasta õppija Eveli Tamberg (39) on üks neist vapratest inimestest, kes on julgenud täiskasvanuna elumuutuse ette võtta. Õppinud sekretäriks, ei õnnestunud tal ometi erialast tööd saada. Kuna kokkupuuteid lasteaias töötamisega oli olnud, sai selgeks, et lasteaiaõpetaja kutse on Evelile südame järele. Nii asus ta õppima Tallinna Pedagooglises Seminaris ja omandas just selle, enda jaoks õige eriala. Nüüdseks on Eveli oma koha leidnud. Ta osaleb igakülgselt lasteaia töös, olles lisaks põhitööle ka tervisenõukogu liige ning kolleegid iseloomustavad teda kui täpset ja kohusetundlikku inimest.

Miks te õpite?
Eks huvitama hakkas õppimine just sellest ajast, kui avastasin, et õpin iseendale. Ilma õppimata poleks ma saanud teha armastatud tööd. Võid ju olla sündinud lastega suhtleja, aga sellegipoolest ei pruugi oma kogemustest piisata. Ambitsioon minna kõrgkooli sai täidetud. Õppimine töö ja pere kõrvalt oli ka enese proovilepanek. Õpetaja amet nõuab ju pidevat arengut. Kindlasti tahan sel teel jätkata, aga mida edasi õppida, selle üle tuleb ikka korralikult järele mõelda.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Õppimine kindlustas mulle töökoha. Uute teadmise ja enesekindluse kõrval olen juurde saanud ka oskust loovalt mõelda. Sain paremini tundma oma peret ja kolleege, kelle toetuseta kõik see vaevalt teoks oleks saanud. Suur oli ka mu oma tahe, olen nüüd palju avatum kui enne. Tore on, et mul on nüüd hulk uusi tuttavaid erinevatest Eestimaa nurkadest. Kui täiskasvanu õpib on ta kindlasti õnnelikum!