Selleks et Moskvas lennundusinstituudi lõpetanud Ella Põder saaks Eestis Kanepi gümnaasiumis vene keelt õpetada, tuli tal kolme lapse kõrvalt kahe aastaga kaitsta kaks magistritööd kahel erialal. Septembris tunnustati Ellat tänavuse aasta õppija eripreemiaga. Mõelge ise: kosmonautikainsenerist pedagoogiks!

Pole midagi imestada, et Ella Põdra valisid Kanepi kooli õpila-sed paar aastat tagasi aasta „õpsiks”. Lapsesuu ei pidavat valetama, eksimatult oskavad õpilased hinnata inimest, kes klassi ees seisab. Kui õpetaja austab oma õpilasi, valdab ainet ja oskab seda ka edasi anda, pole tal lugupidamist pälvida raske.

Ella on avatud hingega ega kar-da oma elust rääkida. Veel roh-kem aga meeldib talle rääkida oma õpilastest ja vene keele õpetamisest. Ta näitab uhkusega laste vihikuid. Neid vaadates tundub, nagu olek-sid õpilased vene keelt õppinud juba mitu aastat. Ella näol mängleb uhkusega segatud rahulolev naeratus. „Poolteist kuud on nad vaid vene keelt õppinud, aga vaadake, kui ilusti oskavad kirjutada ja millist teksti juba loevad,” laotab ta vihikud lauale.

Seitse aastat tagasi pani Ella kokku vene keele õpetamise töövihiku. Joonistas ise pildid ja kirjutas teksti. Sellest ainulaadsest töövihikust, mille abil eesti lastel vene keele õppimine läheb nagu lepse reega, sai ka Ella magistritöö. „Tegelikult pole vene keelt sugugi raske õppida, on vaja vaid loogikat,” selgitab ta. Nii suutis Ella paari minutiga ka selle loo autorile selgeks teha, millal kasutatakse pehmendus- ja millal tugevdusmärki. Omal ajal koolis jäi see väga segaseks. Vaadates Ella säravatesse silmadesse, kui õpilase rolli sattunud ajakirjanik õnnelikult tunnistas, et märkide värk sai selgeks, käis peast läbi mõte: kas Kanepi kooli õpilased ikka teavad, kuidas neil on vedanud? Et just neil on selline vene keele õpetaja, kes pole kuiv ja range, kes särab klassi ees armastusest oma töö vastu. Mida ta on aga selleks pidanud õppima ja läbi elama, et töötada õpetajana, et töötada Eestis, seda teab kõige paremini kolme tütre ema Ella ise.

Lapsena unistas praegusest ametist
„Tahtsin juba varakult pedagoogiks saada, keskkooli kümnendas klassis andsin teistele tunde,” meenutab Ella. Esimesel jõulupühal sündinud Ella ja temast neli aastat vanem vend on sõjaväelasest isa ameti tõttu pidanud mööda Nõukogude Liitu palju ringi rändama ja paljudes koolides õppima. Eestlasest isa ja venelannast ema tutvusid Peterburis, toona siis Leningradis. Isakodu on Otepääl ja kõik oma koolivaheajad olen veetnud Eestis, ütleb Ella.

Kuigi Ella arvas juba esimese klassi tüdrukuna, et kord läheb ta kindlasti õppima matemaatikaõpetajaks, pidi ta sellest mõttest siiski hiljem loobuma – arstid keelasid tal kuni 30. eluaastani igasuguse närveerimise ja ülepinge. Vastasel juhul olnuksid tagajärjed rasked. „Mõtlesin, et tahan saada parima hariduse, mida on võimalik saada, ja valisin lennuinstituudi, kus õpetati välja kosmonautikateadlasi. Sellised kõrgkoolid on vaid Moskvas ja Washingtonis,” selgitab Ella. Sisseastumis-eksamitel sai ta matemaatikas ja füüsikas kõrgeimad hinded ning ülejäänud kahe eksami sooritamist temalt ei nõutud. Tung sellesse kõrgkooli oli suur – viis inimest kohale, sest lõpetajaid ootas ees tasuv ja huvitav töö. Kõrgkoolist sai Ella kõrgema kvalifikatsiooniga inseneri kutse. Tööks salajases instituudis sai kosmonautide biovarustuse ja päästmise väljatöötamine. „Olen öelnud ka oma tütardele, et naisel on vaja head haridust,” on Ella asjade käiguga rahul.

Isa poolt eestlasena võiks ta oma 41 eluaastast kirjutada huvitava ja õpetliku raamatu. Kuigi arstid olid tal õpetajana töötamise keelanud, leidis Ella siiski võima-lusi aeg-ajalt ka tunde anda.

Nii tehnikumis kui ka hiljem erakoolis. Tehnikumis töötades kohtus ta oma esimese tütre, praegu 16-aastase Anastassia isaga. Kuid selleks ajaks olid uutmise tuuled teinud puhastustööd ka Venemaal, salajased instituudid kas lõpetanud töötamise või vähendanud palgaliste arvu.

Ella lahkus ise töölt, abiellus ja seisis järsku silmitsi tegeliku eluga, mida ei osanud ette aimata. Tütre isa pidi minema sõjaväkke ja Ellal tuli endal hakkama saada. „Töötasin lapsehoidjana, samuti erakoolis, kuid raske oli toime tulla. Nii otsustasin-gi sõita Eestisse, isakoju Otepääle,” meenutab Ella.

Eesti jaoks valed õpingud
Kui Ella kümme aastat tagasi, viieaastane tütar käekõrval, Eestis rongis maha astus, algas uus elu. Kohe oli selge, et Venemaal omandatud kõrghari-dusega pole võimalik siin tööd leida. „Seega alustasin 32-aastaselt praktiliselt nullist. Tänu taevale, mul oli siiski 200-aastane talu isalt. See maja oli minu ainus reaalsus, kindlus ja tugi.”

Tagasitulnutel ei saagi olla kerge. „Niipalju, kui mind peeti eestlaseks Moskvas, niisama palju peetakse mind venelaseks Eestis. Siiski oli mu ümber ka palju mõistvaid ning kaasatundvaid inimesi. Sain tööd Otepää lihatööstuses, hakkasin tasapisi eesti keelt rääkima,” vaatab Ella sellesse aega tagasi. Vanema tütre isa käis küll Ellat ja tütart Eestis vaatamas, aga sõidud jäid üha harvemaks ja harvemaks ning lõppe-sid lahkuminekuga. „Soojustehnikuna poleks temagi Eestis tööd leidnud,” nendib Ella.

Möödus vaid neli kuud ja Ella sai pakkumise tulla Kanepi kooli vene keelt õpetama. Tehnilisest kõrgharidusest polnud mingit kasu, kuna õpetajal peab olema pedagoogiharidus ja gümnaasiumi õpetajal ka vastavas õppeaines magistrikraad. Nii tuli minna pooleks aastaks, tööd katkestamata, pedagoogikakursustele. „Need kursused olid minu jaoks väljakutse: konspekteerida eesti lektorite teksti vene keeles, sooritada eksamid...” Kuid vene keele õpetaja erialale ülikoolis oli võimalik astuda vaid tasu-lisse õppesse. Ella valis füüsika, oli see ju tema Moskva haridusele kõige lähe-dasem. Lisaks avanes võimalus juurde võtta valikainetena vene filoloogia aineid. „Valisin kõik valikaineid, mis andsid bakalaurusekraadi. Nii sain 2008. aastal paral-leelselt füüsika magistrikraadiga ka vene keele õpetaja bakalaureusekraadi.” 2009. aastal tuli järele ka magistrikraad vene keele õpetaja erialal. Sellesse perioodi mahtus ka abiellumine ja kahe tütre sünd.

„Kulus kümme aastat, et saavutada siinses ühiskonnas oma positsioon. Boonusena on mul ka kolmelapseline pere, isatalu, mida jõudumööda korrastame, mõistev mees ja igal ajal abistav ema, kelle toetusest rääkimine vajaks eraldi lehekülge,” on Ella varjamatult õnnelik ja tänulik.

TEISED ERIPREEMIAD
•• Aasta õppija 2009 eripreemia – Raul Järve, Sveba-Dahlen OÜ tootmisjuht Viljandimaal
•• Aasta koolitaja 2009 eripreemia – Helgi Põllo, Hiiumaa muuseumi peavarahoidja
•• Innovatsiooni aasta eripreemia – Tiia Peetsu Tartumaalt

Loe nendest lähemalt: www.andras.ee

KOMMENTAAR
Aasta tegijate valimine pole võistlus
Sirje Plaks, ETKA Andras programmijuht:
„Otsuse, kes saab aasta õppija või koolitaja tiitli, teeb valikukomisjon konsensuse alusel. Et tiitli saab igas kategoorias esitatud kandidaatidest vaid üks, siis mõistagi on valimine väga raske ja vastutusrikas ülesanne. Kuid see ei ole võistlus ega riigihanke konkurss! Komisjon vaatab läbi esitatud kandidaatide andmed ja tege-vuste kirjelduse, mis iseloomustavad tema saavutusi. Aluseks on tunnustamise reglement. Õppijate puhul annavad palju lisainfot nende endi kirjutatud õpilood. Kui vaja, uurib komisjon ka tausta. Sõelale jäävad eelkõige need kandidaadid, kes töö, pere ja muude kohustuste kõrvalt – vapralt takistusi trotsides – on leidnud endas jõudu käänuline õppimise rada läbi käia.

Iga inimese lugu on sügavalt isiklik, see on inimese elu lugu. Oluline on, et see pakub midagi teistele, aitab motiveerida, sest aasta õppija on kui majakas, mis teed näitab. Tema lugu aitab peletada hirmu, et õppimiseks ollakse liiga vana või kartust näida rumalana. See julgustab elu tagasilöökidest õppimise kaudu üle saama. Lugu inimesest, kes jõu kokku võtab ja oma ammused unarusse jäänud unistused õppides täide viib, on südantliigutav.”