Ida-Virumaa aasta õppija LILLI ANDREJEV (51) ütleb, et mõte edasi õppida ja end proovile panna tuli talle pähe sama ootamatult kui välk keset päikselist pärastlõunat. Hariduselt on Lilli agronoom ja ta töötas majandis selles ametis 15 aastat, kuni majand likvideeriti ja Lillist sai hoopistükkis postiljon. Selle töö juures nägi ta palju toimetulekuraskustes vanemaid inimesi ja kui Toila vallavalitsus koduhooldusteenuse käivitas, sai temast üks selle osutaja. Nii et hoolimata ootamatult tulnud mõttest, oli Tartu Ülikooli Rakvere Kolledžis sotsiaaltöö õppima asumine ju siiski üsna loogiline asjade käik. Postiljonitöö kõrvalt oli raske õpinguteks aega leida ja see tingis ka ameti vahetamise lasteaiaõpetaja oma vastu. Jälle tuli õppida.

„Kõige suuremaks toetajaks sai mulle mu perekond. Pereliikmed mõistsid ema vajadusi. Tegelikult on vanemana lihtsam õppida, sest elukogemus aitab. Pojad, rääkimata abikaasast, tunnevad uhkust, et ema on omandanud kõrghariduse.” Ühed õpingud õhutasid teisteski valdkondades proovima. Nii sai lihvitud joonistamisoskust ja avastatud lemmiktehnikad.

Nüüd on Lilli leidnud erialase töö ja kutsumuse sotsiaaltöötajana Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuses-Varjupaigas. Töö on pingeline, aga pingeid saab maandada maalimisega. „Mõtteis mõlgub enesetäiendamine õigusteaduses, aga eks rahalistest võimalustest olene ka üht-teist, pojad ju tarvis koolitada. Elu oli enne ülikooli nii rutiinne – olen praegu õnnelik, et otsustasin kõrghariduse omandada ja halli argipäeva värvikaks lõuendiks muutsin. Ma tunnen ennast ühiskonnale vajalikuna, lisaks sellele olen veendunud, et elan, mitte ei võta üksnes ruumi...” tsiteerib Lilli lõpetuseks moodsaid klassikuid.