Ruth Türk, Järvamaa aasta õppija 2008

Järvamaa aasta õppija, 45-aastase koolitaja Ruth Türki sõnul annavad täiendus-kursused enesekindlust, et oled õigel teel ja teinud seni õiget asja. Teisalt on ka uudishimu ja soov teada saada, kuidas ja mida teised teevad - alati pole ju vaja ise jalgratast leiutada, piisab kui sellega sõitma õppida.

Ühel hetkel tundis Ruth, et kunagi pooleli jäänud sisseastumine Pedagoogikaülikooli võiks nüüd teoks saada. Valikuvõimalusi kitsendasid aga mitmed asjaolud: Ruth soovis õppida kaugõppes ja tal olid tegemata riigieksamid, samuti puudus raha tasulisel kohal õppimiseks. Naise kurtmise peale soovitas kolleeg minna Pedagoogilisse Seminari noorsootööd õppima, see haakus hästi ka koolis tehtud huvijuhi tööga.

“Küll oli harjumatu pärast 18 aastast vaheaega taas kooliõpilane olla”, meenutab Ruth ning lisab, et esialgu valdas teda tõeline paanika. Loomulikult oli hirm asjatu ning enamik õppejõude võttis õpilasi kui võrdseid partnereid. Vaatamata õpitavale noorsootööle, hakkas Ruth tööle täiskasvanutega täiendkoolituses. Sealt oli üsna loogiline jätk Tartu Rahvaülikooli koolitajate kooli-tused, kus jäi kripeldama mõte  andragoogi kutseeksamist. Tagantjärgi ütleb Ruth, et kutseeksami sooritamine oli talle kursuse lõputöö kirjutamisest lihtsam. Võibolla sellepärast, et  vajalikud materjalid olid aja jooksul talletatud ja kursuse ajal sai pidevalt tegeleda eneseanalüüsiga.

Ruth on veendunud, et kõik õpetamisega tegelevad inimesed peaks mõneks ajaks saatma koolipinki, õpilase rolli, nigela või suurepärase õppejõu koolitusele. “Selline olukord paneb tõsiselt mõtlema: ega mina nii nigelalt koolitust läbi ei vii või vastu-pidiselt püüdlema suurepärase õppejõu taseme poole”, ütleb Ruth ning lisab, et kõik me püüame pidevalt kedagi õpetada, aga see on tegelikult vaid tingimuste loomine. “Midagi omandada ja õppida saab inimene ainult ise, omaette küsimus on, kas me selle ka tegelikult kasutusele võtame”, mõtiskleb Järvamaa aasta õppija.