Üks mu headest kolleegidest küsis hiljuti, mis on seni olnud minu suurim ja tähtsaim õppimine. Jäin mõttesse. 37 eluaastat on pikk aeg, midagi ju võiks ja peaks selle ajaga külge jääma ning ilmselt on jäänudki. Aga suurim ja tähtsaim?

Oli see gümnaasiumi, tegelikult veel vana nimega keskkooli lõpetamine Ida-Viru põlevkivipealinnas aastal, kui esimest korda elus nägime - meie kooli õiel - vardas lehvimas sinimustvalget lippu? (Tõsi, aktuse lõpuks oli see all atiritud.)

Või oli see mõni aasta varem hambad ristis saksa keele õppimine koolitundidele lisaks? Hambad risti, sest seda tuli teha kohaliku keeltekooli venekeelses grupis. Nii omandasin ma vene keelest emakeelde ja sealt uuesti saksa keelde ümber tõlkides korraga kaks võõrkeelt. Raskused on kasulikud, neist väljudes oled tugevam ja oskad  rohkem, tean ma nüüd.  Aga toona juhtus mõnikord, et nutt tõusis kurku.  Või ehk Tartu ülikooli filoloogiateaduskond? Unustama- tud aastad unustamatute inimeste keskel, haridusele lisaks haritus.

Või pea ees suure üleriigilise päevalehe toimetusse hüppamine 1997. aastal, kui me kõik olime noored ja kohutavalt julged. Ja oma noorusest tingituna küünilised ning vähese empaatiavõimega. Selle 12 aastaga olen õppinud inimesi hoidma. Ning pole tahku, mida ma ajalehe valmimisest ja väljaandmisest ei teaks – see on olnud ränk ja pidev ning veel mitte lõppenud õppimine, sageli omaenda vigade kaudu. Kümne aastaga olen jõudnud sügavuti minna tööelu, koolitus- ja sotsiaalteemades.

Ometi, üks õppimine, mis ilmselt kestab mu elu lõpuni, ületab kõik varasemad. See on emaks õppimine. Oi kui palju seisab veel ees!

Me oleme harjunud nimetama õppimiseks koolipingi nühkimist ja tahvlikriidi kriuksumist. Nii see pole. Inimene õpib igal sammul: head raamatut lugedes, filmi vaadates, rikka vaimu- ning hingemaailmaga inimesega vesteldes, raadiot kuulates, lapselast hoides, kolleegidega suheldes, naabrionu eest asju ajades, õhtusööki valmistades, lasteaia- või koolikoosolekul osaledes, vana mööblit kõpitsedes...

Meil on praegu raske aeg, pole vist enam inimest, kelleni ühel või teisel moel töötuse mure ei ulatuks. Olgem mõistvad ja osakem abi anda ning ära kuulata. Ning kasutagem seda sunnitud tööst eemaloleku aega õppimiseks. Uskuge, kas või sõnaraamatust võõrsõnade tuupimine tasub end kuhjaga ära. Lihtsalt kohe ja praegu seda ei märka. Selles, kust ja kuidas sobivat kursust või koolitust otsida ning kellelt nõu küsida, aitab Sind ajakiri, mida käes hoiad. Õpitrepp on mõeldud just Sulle, kes Sa soovid oma elu paremaks muuta. Ja uskuge, vaimu erksana hoidmine hoiab inimest tegusa ning noorena, aitab raskest hetkest välja ning edasi.

Head lugemist ja õppimist!