Kaire Viil (41) on inimene, kelle jaoks maailm on nagu klassiruum, mille igas otsas toimub midagi huvitavat, mida ta on valmis õppima ning siis edasi andma. Erialalt muukeelse kooli eesti keele ning humanitaarainete õpetaja, praegu Tallinna Tehnikaülikooli Inseneriteaduskonna Virumaa kolledži keeltekeskuse juhataja ja eesti keele lektor, ei piirdu oma koolitusalases tegevuses sugugi mitte ainult otseselt erialasse puutuvaga, vaid tutvustab Z-põlvkonna eripärasid (ta on teismeliste kaksikute ema), jagab tarkusi mobiilifotograafiast, korraldab keelekohvikuid, tutvustab keelõppemetoodikaid ja mida kõike veel. Tema ideed leivad tänulikku kasutust teadlaste ööl ja täiskasvanud õppija nädala üritustel. Veelgi olulisem on aga, et tegu on väga hooliva, pühendunud, heatahtliku ja innustunud õpetajaga. Kaire näitab oma elu ja tööga, et ühel alal hariduse saanud inimene võib edukalt hakkama saada ka teistes valdkondades.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?

Olen alates esimesest töökohast pidevalt koolitustel käinud. Eks teame ju kõik lektoreid, kes isegi oma CV slaididelt maha loevad ning kulutavad tutvumisringile tubli akadeemilise tunni. Väärtustan aja mõistlikku kasutamist, põhjalikku ettevalmistust ning plaani B olemasolu. Minu enese koolitajaportfellis on ennekõike ametikeele koolitused ning eesti keele kui võõrkeele kursused. Hiljem olen hakanud korraldama ka õpetajate metoodikakoolitusi. Teiseks toredaks valdkonnaks on minu hobi, nutifotograafiaga seotud töötoad. Aafrika vanasõna ütleb, et kui tahad kiiresti jõuda, siis mine üksi; kui tahad kaugele jõuda, mine kellegagi koos. Usun, et koolitamine pole enam mitte töö, vaid mõnus elustiil.

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?  

Kindlasti on kõik lektorid kogenud, et õpetamine on tõhusaim õppimine. Koolitaja ülesanne on teha seminar meeldejäävaks – me ju ei mäleta eriti, milliseid metoodikaid või tehnikaid õpetaja kasutas või millest rääkis, kuid mäletame, kuidas end tema tunnis tundsime. Teen peale igat auditoorset kohtumist märkmeid ning vajadusel täiendan oma õppematerjale. Elu muutub pidevalt, õpetaja peab end täiendama ning metoodikavõtteid värskendama. Olen lugenud, et hea koolitus on veerandi jagu ettevalmistust ja kolmveerand osa teatrit – minu puhul on vist vastupidi. Kogen igal aastal, et saan tõsta inimeste eneseusku ega soovi seetõttu veel niipea ametit ega vahvat elustiili vahetada.

Damaso Dominguez Ortiz (66) on kolleegide sõnutsi otsekui hispaaniakeelse kultuuri saadik meie põhjamaises argipäevas, värvikas isik igas mõttes. Kuuba päritolu hispaania keele õpetaja Tartu Rahvaülikoolis aga ka üldhariduskoolides saab ühtviisi suurepäraselt hakkama nii täiskasvanute kui lastega. Ka juttu võib temaga ajada sugugi mitte ainult kitsalt erialastel teemadel. Damaso huvid ulatuvad idude kasvatamisest võitluskunstide ja ikoonimaalini ning kõiges, mida ta ette võtab, iseloomustab teda suur põhjalikkus. Tema keelekursuste materjalid on alati ise koostatud ja veebis kättesaadavad ning õppetunnid uute innovatiivsete õppemeetoditega rikastatud. Koolitaja on aldis juurde õppima ja hoiab end keeleõppevaldkonnas toimuvaga pidevalt kursis. Damaso puhul on oluline veel üks põhimõtteline komponent nii tema tundide kui tema enese mõistmiseks – nali! Ilma huumorita ei kujuta keegi teda ega tema kursuseid ette ja küllap see on üks põhjustest, miks teda väga armastatakse.

Kuidas olete koolitajaks saanud ja mida see Teie jaoks tähendab?

Lõpetasin pedagoogikainstituudi Kuubal, siis täiendasin end Madridis ja täiendamine jätkub kogu aeg. Õpetamine on suuresti teadmishimulise meeleolu loomine. Õpetaja peab oskama tekitada õiget õhkkonda, inimestega peab tekkima side. Õigel õpetajal on õiged võtted, millega panna auditoorium elama. Vahel tuleb olla lausa võlur. Õpetaja peab ka ise pidevalt õppima. Iga tund on nagu eksperiment ja pärast tuleb läbi mõelda, mis läks hästi, mis halvasti…

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?

Vaatan igal aastal oma materjalid üle, viskan paljud asjad ka minema. Ma ei õpeta valmis õpikute järele, vaid koostan õppematerjalid ise. Hispaanlastel on ütlus, igal õpetajal on oma õpik. Mingeid retsepte pole. Ma arenen kogu aeg. Kui mind miski ära tüütab, siis hasta la vista! Raha pole elus peamine. Naudin õpetamist ja arenen pidevalt, et vormis püsida. Ma armastan tegevusi, mis mind vaimselt kasvatavad ja vormis hoiavad.