MEELIS VENNO, Jõgevamaa aasta õppija 2007
AS Merix Kinnisvara, juhataja

Jätsin oma õpingud pooleli 1992. aastal, mil maapiirkondades lagunesid suur-majandid ja ettevõtlusest ei teadnud inimesed eriti midagi. Suurosa maainimestest jäid töötuks, ka minu mõlemad vanemad. Nii oligi õppimisel kriips peal, kuigi tahtmist oleks olnud. Kui pole raha, pole võimalik õppida, sest tühi kõht seda just ei soodusta. Vabaturumajanduse tingimustes on liiklemiseks ja toiduhankimiseks teadupärast tarvis raha, mida minul ja mu vanematel ei olnud. Muidugi leidub targutajaid, kes võivad vastupidist väita, kuid 1990. aastate algul, kui majandus langes ja McDonaldseid ei tegutsenud, polnud lisaraha teenimine nii lihtne kui tänapäeval.

Sellest tingituna olid mul väga nigelad võimalused keskhari-duse omandamiseks. Kerjata ja igaühelt abi paluda oli kuidagi piinlik. Iseenda elu, ise pead hakkama saama. Tagantjärele targana soovitan tänapäeva noortel küll abi paluda, see ei tohiks piinlikust valmistada. 

Töötu ja rahatuna leidsin siiski tuttavaid, kes mind toetasid ja tänu nendele õnnestus mul omandada elektriku eriala Tartus.

Tartu Elektrikooli õppima asudes küsiti minult keskkoolitunnistust, mida mul aga polnud. Õnneks vaadati tookord läbi sõrmede. Olgu need vaatajad siinkohal tänatud, nad rikkusid ju siiski seadust. Tol korral tundsin esimest korda vajadust keskkoolitunnistuse järele.

Pärast elektrikooli lõpetamist tööle asudes küsiti tunnistust teist korda. Siis vingerdasin välja oma oskustega. Elektriku ametit pidasin põllumajandusettevõttes viis aastat.

Parema töötasu otsinguil läksin jälle tööle elektrivõrkudesse. Seal küsiti mult kolmandat korda keskkoolitunnistust, mida mul endiselt polnud. Seda asendas tööstaaþ. Siiski pidin otsima uue koha, kus keskkoolitunnistus ei olnud nii määrav. Nii suundusingi välismaale paremat ja tasuvamat tööd otsima.

Seal tutvusin aga hoopis inimesega, kellega lõime hiljem Eestis ühise põllumajandusettevõtte. Selleks ei olnud keskkoolitunnistust tarvis, piisas kutse-koolitunnistusest. Kuid põllumajandusjuhtide ühistel koosviibimistel, kus enamikul oli erialaline kõrgharidus, on keskhariduseta inimesel väga-väga piinlik olla.

Nii alustasingi 2004. aastal õpingutega, millele sain 2007. aastal krooni pähe panna ning keskhariduse kätte. Tahaksin väga tänada oma perekonda, õpetajaid ja töökaaslasi, kes olid väga mõistvad. Kui neist üks ei oleks mind toetanud, siis poleks midagi ka välja tulnud.

Mul on hea meel, et täiskasvanutel on võimalus oma õpinguid jätkata. Õpingute poolelijätmiseks on inimestel oma põhjused, mis tihtipeale on väga tõsised ja mõjuvad. Halb on, kui mõned omavalitsuste juhid peavad õhtukoole või täiskasvanute gümnaasiume häbiasjaks või lollidekoolideks. Minu klassist jätkasid näitaks neli inimest oma õpinguid ülikoolis.

Tahaksin paljudele inimestele meelde tuletada, et täiskasvanute gümnaasiumides tehtud riigieksamid kehtivad samamoodi kui tavakoolide omad. Muret tekitab muidugi, et paljud noored, kes peaksid õppima tavakoolis, õpivad täiskasvanute gümnaasiumis.

Noored, õppige seniks, kuni teile on aega antud. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb aja leidmine. Kõike võib leida, aga aeg on piiratud. Tark õpib lollide vigadest, loll enda peal katsetades.