KALEV KLEINERT, Võrumaa aasta õppija 2007
Kaitseväe Võru Lahingukool, õppevara meister 

Kui ma õppima asusin, küsiti minult sageli, miks ma õpin. See on küsimus, millele on raske üheselt vastata. Selleks, et seda mõista, peaks kõigepealt meenutama muutusi, mis seitseteist aastat tagasi toimusid. Siis ei vahetunud mitte ainult riigikord, vaid kiiresti muutusid ka vajadused ja prioriteedid ühiskonnas. Kiirete muutuste mõjul ammendusid omandatud oskused kiiresti.

Vajalikuks osutus täiendusõpe ja järjest enam hakati rõhku panema ka tasemeharidusele. See oli ajajärk, kus tuli otsustada, kas minna muutustega kaasa või jääda järk-järgult maha edasiliikujatest. Mahajäämine oleks tähendanud lõpuks liitumist nendega, kes on oma unistused maha matnud ja leiavad oma lohutuse õllepudelist, isekeskis õndsat nõukaaega mälestades. Mind see ei ahvatlenud. Jäi ainult üks võimalus – õppida.

Selline on eellugu minu õpiloole ja selgituseks, miks ma oma neljakümnendatel eluaastatel otsustasin uuesti õppimise käsile võtta ja pooleli jäänud keskhariduse lõpetada. Võru Täiskasvanute Gümnaasiumi uksest sisse marssides oli veidike kõhe tunne. Uus kesk-kond ja minu suur vanusevahe klassikaaslas-tega kindlustunnet just ei tekitanud. Ometi kohanesin üllatavalt kiiresti. Kuna olen seltsiv, sõbrunesin kiiresti oma koolikaaslastega ja paari päeva pärast olid kadunud ka viimased tõkked suhtlemises. Muidugi tekkis ka mõnin-gaid naljakaid olukordi, kui näiteks esimestel päevadel mind ekslikult uueks õpetajaks peeti. Mitmete klassikaaslastega, kes õppimi-sest enam huvitusid, moodustasime seltskon-na, kes üksteist õppimisel toetas ja koos koolitöid tegi. Nii kujunes kool peagi kohaks, kuhu enam ei pidanud minema, vaid kuhu sa tahtsid minna. See oli meeldivaks vahelduseks minu igapäevatööle, andis mulle uusi suhtle-misvõimalusi ja loomulikult ka teadmisi.

Selle viimati nimetatuga oli muidugi alguses raskusi. Aeg oli teinud oma töö ja teadmised olid rooste läinud. Ometi suutsin juba poole aastaga jalad alla saada ja pürgisin visalt paremate õpilaste sekka. See oli tõeline proovikivi, sest nii mõnigi tuttav suhtus n-ö vanamehe õpingutesse skeptiliselt.

Lõpuklassis õppides kostus skeptikute hulgast juba teistsuguseid hääli. “Tähtis ei ole hästi õppimine, vaid kooli lõpetamine,” ütles nii mõnigi. See oli omamoodi katsumus, mis sundis jätkama veel visamalt ja nii lõpetasin kooli parimate seas. Vale oleks öelda, et head õpitulemused olid ainuüksi minu hoole ja vaeva tulemus. Ühelt poolt oli kindlaks toeks klassikaaslaste üksmeel ja sõbralikkus. Toeks oli ka õpetajate visadus ja mõistev suhtumine õpilastesse, kes peale koolitööde ka oma igapäevamuredega maadlesid. Ometigi ei tähenda see seda, et õpilastele hinnaalandust oleks tehtud. Lõpuklassis tuleb sooritada riigieksamid teiste koolidega võrdsetel tingimustel ja selleks on vaja teadmisi. Mina tegin neli riigieksamit, mille keskmine tulemus oli üle 70 punkti. Arvan, et need tulemused räägivad ise enda eest.

Muidugi on täiskasvanud õppija elu ka üks omamoodi rist ja viletsus, sest peale kooli on veel perekond ja töökoht ning need mõlemad soovivad saada oma osa ajast. Seetõttu ei tasu imestada, kui mõni klassiõde korraks kuhugi kaob ja ilmub järgmisse tundi koos pisikese põnniga, kes uudishimulikult võõraid onusid ja tädisid põrnitseb. Loomulikult toob tunnis kaasa rõõmsa elevuse, kui emme järsku avastab, et rüblik on märkamatult tahvli ette ilmunud ja usinalt kriidiga kriipsujukusid tahvlile veab, ise innukusest nohisedes. Õpetaja ei tee sellest numbrit ja on nõus tahvlit sõbralikult jagama, kirjutades valemid oma käepärasele kõrgusele. Selline ongi argipäev täiskasvanute koolis ja õppimist see ei sega. Pigem muudab koolikeskkonna ühtsemaks ja sõbralikumaks ning kaotab jäigad piirid õpetajate ja õpilaste vahel.

Täiskasvanute gümnaasium ei olnud veel minu haridustee lõpp. Siin peaksin peatuma teguritel, mis mõjutavad täiskasvanud õppija õpinguid temast olenemata. Kõige määravamaks ei ole mitte ainult õppija enda tahe, vaid tööandja suhtumine. Minul on selles suhtes õnne olnud, sest minu teenistuskohas on suhtumine õppijatesse positiivne ja võimaluse korral soodustatakse seda igati. Ometi olin pisut üllatunud, kui lahingukooli ülem ühel ilusal kevadpäeval õpingute jätkamisest juttu tegi. Sel hetkel oli mul meeldivamaidki mõtteid.

Kool oli lõpetatud, riigieksamid seljataga ning pikk ja meeldiv suvepuhkus ees. Pärast kaheaastaseid õpinguid igatses vaim pisut puhkust ja seetõttu jäin vastuse võlgu. Kuid inimloomus on oma olemuselt tihtipeale vastuoluline. Nii juhtuski, et sügisel sooritasin akadeemilise testi ja uue õppeaasta alguses olin jälle õpilaste nimekirjas – seekord Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas.

Praegu olen teisel kursusel. Õpingud ülikoolis on tunduvalt raskemad kui täiskasvanute gümnaasiumis. Palju tööd tuleb teha iseseisvalt raamatute abil. Mõnigi kord soovid, et ööpäevas oleks rohkem kui 24 tundi. Praegu on rohke töö aeg ja vara veel ennustada, millal ja kuidas ma praegused õpingud lõpetan. Ometi loodan sisimas parimat ja püüdlen hoolega selle poole. Parimat soovin ka teistele, kes on oma eesmärgi õpingutes leidnud ja enese seatud eesmärgi poole püüdlevad.