Põlevate silmadega õpihimuliste päevast päeva kuulamine ja nende lugude teiste jaoks kirja panemine viis mu sügise algul selleni, et möllisin end töötavatele täis-kasvanutele mõeldud tasuta kursustele, nagu ma eelmises Õpitrepi numbris sissejuhatuseks kirjutasin.

Nüüd on sügav sügis – lumigi korra maas ära käinud - ning aeg rääkida, kuidas siis selle töö kõrvalt õppi-misega on läinud. Tõsi, ettevõtluse kursus toimub vaid ühel päeval nädalas, kuid peavalu, peab ütlema, on sellega olnud üksjagu. Esiteks juhtuvad tööl kõik kiiret lahendamist vajavad asjad just siis, kui koolipäeva alguseni on jäänud napp tund. See näib olevat (töö) elu paratamatus. Kindlasti on ameteid ja töökohti, kus pärastlõunase aja vabaks tegemine on hõlpsam ja vähem valusate tagasilöökidega. Aga mitte ajakirja-nikul. Ikka otsustab mõni poliitik vms tähtsa avalduse-ga välja tulla ja kogu elu ning järgmise päeva ajalehe pea peale pöörata just siis, kui mina – üle-eestilise ajalehe toimetaja – soovin õppima minna. Registreeri-mislehte ei taha enam vaadatagi. Üks puudumine veel ja rohkem mul sinna asja pole. Ometigi, õpin ma ikka. Hiljem kodus loen. Ja loengi, ausalt.

Kogu selle jutu taustal tahan ma avaldada sügavat lugupidamist kõigile tublidele Eestimaa inimestele, kes töö kõrvalt õpivad. Olgu siis kord nädalas, kord kuus, iga nädal või iga päev. Tööandjatele soovitan neist kümne küünega kinni hoida, sest enam paremat logistikut ja ajaplaneerijat kui töötav õppur pole võimalik leida.