Kuu aja jagu vuras mööda Eestimaa teid ringi õpibuss, mille eesmärk oli jagada inimestele teavet õppimisvõimaluste kohta. Bussiga läbiti 4775 km ning see jõudis kõiki 15 maakonda ja peatus 64 kohas. Õpibuss valis oma peatuskohaks alati väikese asula või küla, et jagada teavet elukestva õppe kohta ka nende inimestega, kelle elukohast jääb suurem asula eemale ning kellel on õppimisvõimaluste kohta raskem infot kätte saada. Alati ei ole ka Interneti kasutamise võimalus külades nii iseenesest mõistetav nagu linnades.

Õpibussi rooli hoidis enda käes bussijuht Kalev, kellele tulid igas peatuskohas nõujagamisel appi kohalikud TÕN‑i võrgustiku võtmeisikud. Kui buss mõnda sihtkohta jõudis, lükati samal ajal bussis toimuva tegevusega käima ka õpituba rahva- või vallamajas. Õpibussi reisi jooksul sai täienduskursuste ja õppimisvõimaluste kohta teavet ligi poolteist tuhat inimest.

Kalev võttis nõuks panna õpibussi ümber ja sees toimunu kirja blogisse, et ükski emotsioon ega hea mõte kaduma läheks. Blogisse pääsed SIIT

18. päev, 14. oktoober – Tartumaa

Hommik Luunja rahvamaja ja poe ees. Eks maarahvas ole ikka skeptiline, kui saad aga ühe või paar inimest sisse meelitatud, läheb edasi juba libedamalt, kuna see esimene kutsub sõbrad-sõbrannad ka kohale ja niimoodi saab inimestega ikka kontakti

8. päev, 1. oktoober – Pärnumaa

Ikla – inimestel on müüdid – keegi (või üldjuhul) ei tea, et on olemas head võimalused saada tööd, käia õppimas jne. Mehed, täies tööeas, teeksid tööd meeleldi, kuid ei oska infot otsida ja uhkusest ei lähe abiotsingutele ka.

6. päev, 29. september– Raplamaa

Täna, teisel Raplamaa päeval, käis ühel hetkel peas krõps. Tekkis tunne, et info õppimise  või õppimisvõimaluste kohta on inimesteni juba jõudmas. Mingisugune tahtmine on tekkinud. Nüüd on aga järgmine probleem – transport. Mis küll võiks olla liikumapanev jõud selleks, et inimesed ISE tahaks õppima minna ja ka transporti organiseerida? Mõte minemisest on juba olemas.