Elust ei tohi maha jääda ja päevad peavad olema sisukad.

LÄÄNEMAA AASTA ÕPPIJA HANNES LOSS (53) asus juhuse läbi uuesti õppima 26 aastat pärast seda, kui oli lõpetanud kõrgkooli kehakultuuri erialal. Lihtsalt 2007. aastal tundus, et töö massöörina Haapsalu Kuurordis on kuidagi ära väsitanud. „Juhuslikult kohtasin endist kolleegi ja sain teada, et ta õpib Räpina Aianduskoolis maastikuehitust. Mu otsus oli hetkega tehtud. Kuna olen loodusesse kiindunud, tegin selle sammu sooviga muuta oma ümbrus tulevikus kaunimaks. Tahtsin omandada ka teise eriala,” meenutab Hannes.

Mõte oli kodustele üllatav ja pisut ehmatavgi. Samal sügisel läksid tütred ülikooli ja nad olid elevil teadmisest, et isa soovib lisaks kõrgharidusele veel keskerihariduse saada. Kuigi ka töökohal oldi mõistvad, ei olnud see aeg materiaalselt kuigi kerge. Need raskused said siiski ületatud, sest kool ja eriala lihtsalt meeldisid väga.

Suurem tagasilöök tuli 2009. aasta sügisel kriisiga isiklikus elus. Viimase eksami sai Hannes veel tehtud, kuid lõputöö tegemise vastu kadus tal igasugune huvi. „Siiski jäi midagi kuklasse kripeldama. Kui vaatasin ümbritsevat rohelust ja ilusaid aedu, oli hinges pidev süütunne. Loodus tärkab, õitseb, viljub, kolletub ja mul on üle koera saba saamata…” kirjeldab Hannes teda toona vallanud tundeid.

Tütre õhutusel võttis ta lõputöö 2011. aasta kevadel uuesti käsile. Kerge see polnud, sest teemaga tuli end uuesti kurssi viia, kuid sellest hoolimata lõpetas Hannes tänu jõupingutustele kevadel maastikuehituse eriala. „Praeguseks ma tean, kui valesti olen kujundanud oma maja ümbruse, aga õnneks on vigu võimalik parandada,” arutleb ta.

Tahe end kõige aiakujundusega seonduvaga kursis hoida on viinud Hannese mõtteni haridusteed jätkata, arvuti ja raamatud on sel teel suureks abiks. „Elust ei tohi maha jääda ja päevad peavad olema sisukad,” võtab Hannes oma õppimise loo kokku. „Võimalus luua midagi ilusat on suur õnn.”