EsilehtHiiumaa aasta õpitegu 2020: Kõrgessaare raamatukogu huviklubi

Hiiumaa aasta õpitegu 2020: Kõrgessaare raamatukogu huviklubi

                                                     

Kõrgessaare raamatukogu huviklubi on oma proaktiivse hoiakuga eeskujuks paljudele teistele kogukondadele: kui võimalusi silmaringi avardamiseks ei ole, siis tuleb need ise luua! Raamatukogud on ju avatud kõigile. Huviklubi tegutsemise peamine eesmärk on avardada selle liikmete silmaringi, hoida neid kursis ühiskonnas ja kogukonnas toimivaga, ergutada uudishimu, toetada mälu ja aitab omandada uusi oskuseid. Kõik huviklubi korraldatavad üritused on avalikud, st ürituste ja õpitubadega saavad liituda kõik soovijad. Oma tegutsemisaja vältel on Kõrgessaare raamatukogu huviklubi järjepidevalt ja süsteemselt korraldanud töötubasid, koolitusi, jutuõhtuid, kohtumisi põnevate ja inspireerivate inimestega, andes inimestele põhjust kodust välja tulemiseks, millegi uue õppimiseks ja omavaheliseks suhtlemiseks. Huviklubi teeb aktiivselt koostööd tehakse Kõrgessaare noortekeskuse, Ristna külastuskeskuse, Hiiumaa Arenduskeskuse, Lauka põhikooli ja Vigri lasteaiaga.

Mis oli projekti käivitamise ajendiks?
Huviklubi eestvedaja Liia Toome sõnul oli Kõrgessaare raamatukogu huviklubi käivitamise ajendiks ühine huvi kirjanduse, kodukandi ajaloo ja rahvusliku käsitöö vastu. „Selle rajamist toetaks ka huviklubi eelnev ajalugu, mida soovisime au sees hoida: 1985.- 2013. aastani kogunes raamatukogus väga populaarne käsitöö- ja kirjandusklubi „Linnusilm“, mis toona tegutses Leida Pielbergi eestvedamisel,“ lisas Toom.

Millised on Teie ettevõtmise tulemused ja kasu inimestele (ning Eestile) laiemalt?
Huviklubi abil saavad liikmed hoida end kursis päevakajaliste teemadega, omandada vajalikke uusi teadmisi (nt digioskused, släng), aidata hoida elus pärandkultuuri, anda oma teadmisi edasi noorematele ning olla kogukonna elus aktiivsed osalised. Liia Toom loodab väga, et huviklubi ettevõtmised on laiendanud klubi liikmete silmaringi. „Oleme tutvunud paljude huvitavate inimestega, meenutanud kodukandis toimunut ja näinud tema arengut. Oleme leidnud võimaluse teha koostööd noortega, neilt õppinud ja ka vanaemade oskusi edasi andnud. Oleme loonud kogukonda juurde võimaluse sotsiaalseks suhtlemiseks ning tunda end täisväärtusliku ühiskonna liikmena.“