Kes ikka rahvakultuuri edendab, kui mitte rahvas ise!

Just nii leiab Pärnumaa naine Ave Kartau, kes on Lähkma-Saunametsa külaseltsi eestvedaja ja kirglik rahvamuusik. Tema algatusel korraldati kohalikele pillimänguhuvilistele kolm pikka pilliõppe päeva, kuhu olid teretulnud igas vanuses inimesed. Nii alg- kui ka edasijõudnute tasemel osalejaid jagus Lähkma külamajas 26. detsembril 2021 ning 20. ja 27. märtsil 2022 toimunud rühma- ja individuaalsetesse töötubadesse üksjagu. Kõige noorem osaleja oli kuueaastane ja kõige vanematel pillimängijatel oli aastaid üle 70. Muidugi tulid pilli õppima ka algklassilapsed, teismelised, noorukid ja keskeas inimesed.Instrumentide valik oli samuti muljetavaldav: viie kuni seitsme osalejaga rühmatunnis sai musitseerida kitarril, mandoliinil, väikekandlel, karmoškal, akordionil ja pärimuslikel rütmipillidel, individuaalselt võis õppida harfi ja eesti lõõtsa. Aset leidsid ka rahvaliku laulu õpitoad. Ave Kartau meenutab, et väikekandle rühmatunnid oli hästi toredad selle poolest, et kõrvuti õppisid nii koolieelikud kui ka habemega mehed. Ühtlasi olid väikekandle tunnid kõige populaarsemad, iga kord oli kohal üle kümne pillimänguhuvilise. Projekti lõpuüritusena korraldati aprillis 2022 pillijämm, kus õpitubades osalenud  inimesed said esineda ja musitseeriti ka ühiselt. 

Kuidas leidsite huvilisi nii pilli õppima kui ka õpetama?
Ave Kartau: Meie piirkonnas on palju rahvakultuurihuvilisi inimesi, ka pillimängijaid. Levitasime üleskutset oma külaseltsis ja valla kodulehel. Muidugi on hästi olulised isiklikud kontaktid kohalike rahvamuusikutega. Meie hea koostööpartner on olnud Pärnumaa Lõõtspillihaigete Selts, kuhu ka ise kuulun. Täiskasvanud tulevad meeleldi pilli mängima. Maal, metsade keskel, kus meie külad asuvad, ei ole palju võimalusi pilliõppeks. Selleks tuleb linna sõita. Oluline on ilmselt ka see, et me mängime pilli pärimusmuusika stiilis, st õpime põhiliselt kuulmise järgi. Hakkame kohe lugusid mängima ja sellest saab kohe nii palju positiivseid emotsioone. Rahvamuusikud on väga toredad, sõbralikud ja üksteist toetavad. Siin unustatakse veidikeseks kõik igapäevaprobleemid ja tegeletakse muusikaga. Kui mõni noot läheb kellelgi viltu, siis rahvamuusikud ei pane seda pahaks, kedagi ei kritiseerita.

Milline oli pilliõppe korraldamise kasu inimestele ja kogukonnale laiemalt?
Ave Kartau: Pilliõppes osalejad on saanud juurde teadmisi ja pillimänguoskust. Tore, et saadi ka uusi pille proovida. Näiteks käisid akordioni- või lõõtsamängijad kitarri- või mandoliinitunnis või said proovida lõõtsa. Kontrabassimängija võttis harfitunde ja akordioniõpetaja tutvus kontrabassiga.Loodame, et ühistegevuste abil püsivad kohaliku kogukonna traditsioonid ning nooremad ja vanemad inimesed suhtlevad omavahel rohkem. Loodame, et pillihuvilised on saanud juurde motivatsiooni edasi harjutamiseks ja julgust esinemiseks. Me peame oluliseks, et pillimäng, eriti just vaba musitseerimine, kestaks edasi. Kes ikka rahvakultuuri edendab, kui mitte rahvas, see tähendab meie ise. 

Autor: Heli Lehtsaar-Karma

Sõjapõgenikele eesti keelt ja kultuuri õpetamas                                               

Eestis on ilmselt vähe paiku, kus poleks võõrustatud koletu sõja eest põgenenud ukrainlasi. Näiteks Paide linna tuli 2022. aasta märtsis ja aprillis rohkem kui 200 sõjapõgenikku. Kirjanik ja tõlkija Igor Kotjuh asus kohe põgenikke toetama ja oli valmis neile eesti keelt õpetama. Lisaks keeleõppele tutvustas ta ukrainlastele Eesti kultuuri, siinseid kombeid ja tavasid, samuti sjaajamist ametiasutustes ning internetis, et ukrainlased saaksid Eesti ühiskonnas iseseisvalt toime tulla. Paide Hillar Hanssoo Põhikooli direktor Kersti Kivisoo meenutab, et algul toimus keele- ja kultuuriõpe vabamas vormis. Märtsist hakkas kursus toimuma kord nädalas Hillar Hanssoo Põhikoolis, sest kohaliku omavalitsuse esindajad kiitsid omaalgatuse heaks ja lubasid tasuta kasutada koolimaja ruume. Keeleõppes said osaleda kõik Ukraina sõjapõgenikud, kel vaid soovi ja valmisolekut jagus. Keele- ja kultuuriõppe eestvedaja Igor Kotjuh nendib, et kuna sõda ei ole vaibunud, vajavad põgenikud jätkuvalt kohaliku rahva abi ja tähelepanu ning ka eesti keele ja kultuuri õpetamisega tegeletakse edasi.

Mis on Teile ukrainlaste keeleõppe korraldamisel kõige suuremat rõõmu valmistanud?
Igor Kotjuh: Tuleb mõista, et sõjapõgenikud on enamasti emad lastega. Need õpilased on tublid naised, kes tahavad minna tagasi koju, kus kõik on nii kallis ning kuhu jäid mees ja eakad vanemad. Siiski saavad nad aru, et võivad jääda Eestisse kauemaks ja siin on oluline osata eesti keelt. Need õpilased on nii tublid! Emotsioonide ja raskuste kiuste õpivad nad eesti keelt suure entusiasmiga. Teevad konspekte, kordavad materjali kodus, küsivad küsimusi. Nad arenevad pidevalt ja neil on suur tänutunne Eesti vastu! Nende motivatsioon ja areng rõõmustavad. Samuti tublidus, usinus ja see, kuidas nad poes või üle tänava tervitavad valju „terega“. 

Milline on keeleõppe kasu inimestele ja kogukonnale laiemalt?
Igor Kotjuh: Ukrainlased kohanevad Eesti eluga, Paide linnaga. Integreeruvad. Mingiks ajaks saavad neist Eesti elanikud, aga keegi ei tea, kui kauaks. Kuid juba praegu ei jää need tublid inimesed Eestis hätta ja tulevad kohalikele nõu ja teoga appi. Seda kõike tänu sellele, et nad näevad vaeva ja õpivad eesti keelt. Kersti Kivisoo: Ukraina põgenikud on saanud keeleõppe tundidest palju enesekindlust, uusi teadmisi ning oskusi siinses kultuuriruumis toimetada. Kogukond on sellest palju võitnud, sest uued elanikud oskavad siinses kultuuriruumis toimetada, leida tööd, olla aktiivsed lapsevanemad ning ajada asju ametiasutustes. Nad julgevad rääkida eesti keeles.