Vestlusõhtu “Maailmapärand: Marko Reikopi uus hobi”

Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism

Kust tuleb inimesel mõte, et ta hakkab kondama mööda UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaid sadu ja sadu objekte?

MARKO REIKOP: Asi on väga lihtne. Mul oli ühe hea sõbraga, kelle nimi on samuti Marko, võistlus, kumb jõuab enne läbi käia kõik Euroopa riigid. Me olime koos Moldovas ja siis selgus, et tema on võitnud ja mul on jäänud veel ainult Islandil käia. Käisin muidugi ka Islandil ära ja hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd siis oma eluga peale peaksin hakkama.

Inimesed on ju väga erinevad. Mõned tahavad endale maja metsa ääres, neid rahustab metsas jalutamine. On ju imelikud soovid inimestel? Mina pole endale kunagi maja tahtnud. Mu master bedroom’ist ei pea avanema vaade merele. Muide, mu magamistoast avaneb vaade prügimajadele. Mulle meeldib linnakeskkond. Viimasel ajal ei julge keegi tunnistada, et linn on tore koht.

Arutledes, mida ma siis tahan, avastasin enda jaoks UNESCO kultuuripärandi. Selles pole midagi erilist, sest neid UNESCO maailma kultuuripärandi kohti on külastanud iga inimene, ehkki ta võib-olla ei teagi, et on sattunud selle nimekirja kohtadesse. Ma olin käinud läbi kõik Euroopa riikide pealinnad, enamasti ka suuruselt teised ja kolmandad linnad, paljudes neist oli selle nimekirja objekte. Nii ma mõtlesin, et võib-olla hakkaksin siis teadlikumalt vaatama neid kohti. Olin rõõmus, et keegi on selle väärt paikade nimekirja juba minu eest ära teinud. /…/

Kuidas sa neid kohti valid enam kui tuhande seast?

MARKO REIKOP: Kuna minu töö on selline, et nädala sees on mul iga päev telesaade, siis reisida saan ainult reedel, laupäeval ja pühapäeval. See seab omad piirid.

Kui ma viimane kord olin Münchenis, siis otsustasin ikkagi, et ma ei jõua minna vaatama kanalisatsiooni- ja veevõtusüsteemi. See oleks võtnud mult terve päeva ja ma poleks saanud õhtul ooperisse minna. Ooperite külastamine on nimelt mu teine hobi. Aga eks see kanalisatsiooni- ja veevõtusüsteem jäi mul ikka kripeldama.

Minu reiside planeerimine ongi viimasel ajal läinud selliseks, et püüan leida koha, kus mõni ooperimaja ja UNESCO objekt oleksid enam-vähem lähestikku. Aastaid on minu suur lemmik olnud Berliin. Kui viimati Berliinis olin, käisin Potsdamis, kus olin ka varem käinud ning mille lossid ja pargid on UNESCO nimekirjas. Aga varem oli mul tähelepanuta jäänud nende hulka kuulunud Alexandrowka, mis on rajatud 19. sajandi vene immigrantide poolt. Käisin vaatasin ka selle ära.