Aasta õppija 2021, Tenno Lauri
Aasta õppija 2021, eripreemia, Maarja Võrk
Eluaegse politseiniku uus algus
Hiiumaa aasta õppija Tenno Lauri (53) võis pärast pikaajalist politseitööd jääda pensionile 50. eluaasta täitumisel. 2019. aasta suvel Tenno otsustaski, et aitab küll. Tema jaoks tähendas see aga uue karjääri planeerimist. „Ei taha ju 50-aastaselt koju istuma jääda,“ ütleb Tenno.Tenno asus tööle MTÜ Samaaria Eesti Misjoni hooldekodus hooldustöötajana ja Hiiumaa Haigla meditsiinilise transpordi autojuhina. Päris tundmatus kohas vette hüppamine see ei olnud. Tennol on olnud palju kokkupuuteid lähedaste hooldamisega. Aastate eest hooldas ta vanaema, hiljuti ämma. Oma tugevusi ja varasemaid kogemusi arvestades tegi Tenno karjääripöördel teadliku valiku. Möödunud aasta septembris alustas Tenno õpinguid Haapsalu Kutsehariduskeskuses hooldustöötaja 3. kutsetaseme erialal. Samuti on ta läbinud mitmeid Hiiumaa Haigla sisekoolitusi. Kui Haapsallu tuleb ka hooldustöötaja 4. taseme õpetus, lubab Tenno kaaluda sellegi kursuse läbimist.
Miks te õpite?
Vanad hooldustöötajad ütlevad, et mis see hooldustöö on – kui oskad tagumikku pühkida, siis see ongi kogu töö. See ei ole kaugeltki nii. On vaja ennast täiendada, saada uusi oskusi ja teadmisi: näiteks psühholoogias, ergonoomikas, suhtlemises. Ma ei kujutanud ettegi, kui palju on hooldustöös võimalik kasutada abivahendeid ja millised on võimalused vanurite aktiveerimiseks. Seal on väga palju asju, mida õppida.
Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Õppimine on andud palju uusi kogemusi. Ka teistest õppijatest osad töötavad juba hooldekodudes. Nendega suhtlemine ja kogemuste vahetamine annab väga palju. Kooliskäimine toob ka vaheldust, äratab ellu ja aktiveerib heas mõttes. Eesmärk on koolis omandatud teadmisi ja oskusi hiljem igapäevatöös kasutada.
Aasta õppija 2021, eripreemia, Andres Härm
Õpitu läheb praktikas kasutusse
Raplamaa aasta õppija Maarja Võrk (49) on praktilise meelega inimene – õpib selleks, et teadmisi rakendada. 2017. aastal istuski Maarja pärast paarikümmet aastat taas koolipinki, kuna tundis, et vajab uues valdkonnas tegutsemiseks teadmisi.2005. aastal hakkas Maarja abikaasa tegelema sõltuvusprobleemidega inimestega. Abikaasa abistamiseks otsustas Maarja minna õppima rehabilitatsioonikorraldust Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžisse. „See oli väga suur samm tavaelust akadeemilisse maailma,“ ütleb Maarja. Eelmisest ametlikust õppeperioodist oli möödunud 26 aastat. Ta ei salgagi, et esialgu oli päris raske – teadmiste omandamise kõrval tuli taastada ka õppimisoskus. Pärast kooli lõpetamist viis ta ellu mõtte uue rehabilitatsioonimudeli Eestisse toomisest. Tuginedes diplomitööle rajas ta abikaasaga uudse katseprojekti sõltuvusprobleemidega inimestele.Peale lõpetamist tundis Maarja taas vajadust teadmiste järele. Seekord seoses rehabilitatsiooniprogrammi lõpetajatega, kellel on keeruline tagasi kogukonda sulanduda. Teda kõnetas Tartu Ülikooli kogukondade arendamise õppekava magistrantuur. Sealtki on juba esimesel aastal õpitu õnnestunud praktikas teostada.
Miks te õpite?
Olin jõudnud oma elus etappi, kus tundsin, et eelnev töö ei pakkunud enam rahuldust (olin kümmekond aastat tegelenud mikroettevõtlusega). Olen elus mitmeid asju iseseisvalt ära õppinud – kohvikupidamise, toitlustamise, koguduse juhtimise, poepidamise, õmblemise, tootmise, teeninduse jm. Nüüd tekkis tahtmine midagi päriselt spetsialisti tasemel selgeks õppida. Selleks tekkis ka praktiline tarvidus: vajasin teadmisi sotsiaalvaldkonnas toimetamiseks, et oma abikaasat töös aidata. Lühidalt – tundsin tungivat vajadust teadmiste järele, et olla töös efektiivne.
Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Elu muutus sisutihedamaks. Tuli paremini hakata aega planeerima, samuti selgemaid valikuid ja otsuseid tegema. Mugavustsoonist tuli väljuda. Samas toovad teadmised juurde ka oskusi, mis omakorda kergendavad olukorda. Hea on teha midagi, milles oled kindel ja näed ka tulemusi.
Aasta õppija 2021, rahva lemmik, Aira Jõõts
Visadus aitab sihte püüda ka kaugõppes
Viljandimaa aasta õppija Andres Härmi (34) esmaspäevad on viimase kolme aasta jooksul alanud hommikul kell kuus ja lõppenud veidi enne südaööd. Andres osaleb Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi e-õppes ja esmaspäeviti toimuvad Tartus konsultatsioonitunnid. Andres elab Viljandist 20 km eemal ja kõigepealt peab ta tööle jõudma Viljandis asuvasse tehasesse. Õhtul seisab ees teekond 80 km kaugusele kooli, kust jõuabki tagasi alles keskööks.Andrese pingutused kannavad vilja ja koolis on ta hinded valdavalt head või väga head – lootust on lõpetada gümnaasium hõbemedaliga. Medal ei ole aga Andrese eesmärk. Tema sihid on seotud õpingutega IT valdkonnas. Gümnaasiumi kõrvalt on Andres omandanud ka IT-tugiisiku 4. taseme kutse ja head tulemused gümnaasiumis peavad andma aluse, et minna IKT valdkonnas rakenduskõrgharidust omandama.
Miks te õpite?
Õppima otsustasin asuda mitmel põhjusel. Esiteks, mu abikaasa, kes töötab kutseõpetajana Viljandi Kutseõppekeskuses, läks ülikooli õpetaja kutset saama. Tänu sellele nägin, kui paindlikuks on töötavale inimesele hariduse omandamine muutunud. Teiseks, mulle on alati meeldinud IT valdkond ja selle õppimiseks pidin haridusteed jätkama sealt, kus see pooleli jäi. Läksin kindla eesmärgiga õppida enda jaoks ja võtta koolist maksimum, kuna gümnaasiumi lõpetamine heade hinnete ja teadmistega avab mulle uksed kõrgkooli.
Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Tänu sellele, et õppisin uuesti õppima, on mul tekkinud soov uusi teadmisi saada. Teadmiste karikas ei saa kunagi täis. Negatiivse poole pealt peab arvestama meeletu ajaga, mis isikliku elu arvelt kulub. Tuleb leida tasakaal pere, töö ja kooli vahel. Minul oli tasakaalu leidmine lihtne, sest abikaasa käis samuti koolis. Tänu sellele sujus õppimine lihtsamalt, kuna tegime seda tihti koos.
